Esmatrükk

Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes välja ronisin.

Sisukord

• ---

  1. Uneparandaja

  Indrek Hargla

»Lõks, see on lõks,» sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab kummaliselt.

*

Esimene peatükk

Õhtul, kui kõik olid väsinud tantsimisest kariididega muusade laulu saatel (Apollon ise oli suvatsenud lüürat mängida) ja küllastunud ambroosiast, lootis Zeus natuke diivanil puhata, kui tema juurde ilmus Pallas Athena ja palus: «Isa, palun jutusta mulle!»

«Mina ei oska jutustada,» ütles Zeus. «Palu muusasid, las Kalliope räägib sulle.»

«Ei,» vastas Athena. «Sellest, mida mina tahan, võid rääkida ainult sina. Palun räägi mulle emast.»

«Ma olen sulle ju rääkinud temast küll!»

«Räägi veel kord!»

Võib alustada nii: ma pärisin vanavanemate maja. Pole mõtet küsimustel maja täpsema asukoha suhtes. Vaesed lugejad, kas teie meelest kirjutatakse ainult olnud asjadest, mis toimunud kindlal ajal kaardistatavais paikades?

Aga mõned lood ongi vaid sõnadevahelised suhted. Või usute te tõesti, et Õudus luurab varjudes?

Ääremaa küla, millest memme-taadi pärandus veidi eemal seisab, on räämas. Kõige tõenäolisemalt võib seal kohata vanainimesi ja joodikuid, kortse ja viinalehka. Kõlagu see siis klišeelikult; klišeena, mis sama puhas kui viin ühe vähe viisakama joodiku pudelis.

«Armastab, ei armasta... armastab, ei armasta.» Karikakra õielehti lendas kui lund kruusateele. «Armastab, ei armasta...» jätkas väike plikatirts loendamist. «Oi! Armastabki!» rõõmustas tüdruk.

Hüpanud karikakra pesa kõrvalt püsti, hakkas tüdruk end keerutama. Punatäpiline kleit keerles aina kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks tundus, et tegemist oli hoopistükis roosa rannapalliga. Viimaks tüdruk lõpetas tiirlemise ja jäi tuikudes ühele kohale seisma.

Piirivöönd oli tinglik rajajoon kosmoses, mis lahutas inimestele tuntud Galaktika kahte ossa, selleks, mida hõivasid nemad ja selleks, kus peremehetses zoorideks kutsutud võõras rass. Keegi inimestest, ka mitte rajajoont kontrolliva Piiridiviisi sõdurid ega ekspeditsioonilaevade meeskonnad, ei teadnud, millised zoorid tegelikult välja nägid ja mida nad mõistusega eluvormina endast kujutasid.

«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva.

«Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses.

«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine.

«Preili! Kas te ei kuule?»

«Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette.

«Teile on kiri!»

Jõgi

«Kui sa vaatad jõge küllalt kaua, näed oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.»

Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati. Küsimused...

Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks.