Esmatrükk

Õhtu oli tuuline ja kõle. Raekoja platsil tundus, et tuul puhub minust lihtsalt läbi, jahutades maha iga minu keharaku. Alles siis, kui ma «Tristian ja Isoldes» kohvitassi ääres maha istusin ja esimese lonksu tulikuuma jooki rüüpasin, hakkasid mu ihuliikmed vaikselt üles sulama.

Keskpäeva paiku oli mu mailipostkasti maandunud üks kummaline kiri. Esialgu arvasin ma, et see on kellegi nali, kirja allosas olev kinnitus «see ei ole nali» mind eriti ei veennud. Kiri ise oli selline:

Hea lugeja.

Palun alandlikult vastu võtta see ilmselt väheväärtuslik kirjatükk.
Loodan, et teie kommentaarid ja kriitika aitavad edaspidi midagi paremat luua.

Krahv oli surnud. Tema laugude tagant paistsid hallid, määrdunud klaasi meenutavad silmad. Riided lipendasid kerges tuules ning hõredad juuksed ei suutnud varjata juba sinakaks tõmbunud pealage ning sügavat haava pea paremal küljel. Võimas hoop oli purustanud tundmatuseni kõrva ning naha alt paistsid koljuluu killud.

Oli täiesti tavaline päev. Vibalik vanamoodsa kaabuga kahekümnendates noormees sõitis hommikusel tipptunnil 9ndal liinil kesklinna tööle. Ta sõitis sama bussiga samal ajal iga päev, kuid juba bussi sisenemisest oli see tänane täiesti tavaline päev talle millegipärast veidralt eriline tundunud. Ta vaatas hajameelselt ringi: samasugune täistopitud, kitsas liinibuss nagu igal teiselgi päeval, samasugune rüselemine ja tõuklemine inimeste sisenemisel ja väljumisel, samasugune kaasreisijate müksude peale vihastamine -- ei midagi teistsugust, tavalisest kõrvalekalduvat.

Seal ta seisis... Tema pilk oli suunatud kaugustesse, nagu sooviks ta vaadata kaugemale kui silmapiir lubab. Tema tühi pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ta oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... tema pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda, kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus hoogu ja lähenes Talle. Kuid isegi raevuka draakoni lähenemine ei hirmutanud teda...

Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska poole, jääb vasakule poole teed väike külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata meenutavad mõnusaid nukumaju.

Talle pakuti õhtuoodet ülikooli söökla tagaruumis. Siiski mitte päris keskel, tähtsate õpetlaste juures, vaid seina ääres, kus istusid raamatukogutöötajad ja muud teenistujad. Pealegi oli see kerge eine, pani Zen tähele, üles soojendatud pajaroog valge leiva ja õllega. Samal ajal pakuti keskmise pika laua ääres täidetud parti.

Psyhhiaater vaatas enda ees istuvat hullusärgis noorukit, kes hirmust segaste silmadega enda ymber vahtis. Suur mehekoljat seisis ta kõrval, et vältida ta äkilisi liigutusi ning põgenemiskatset.

«Ja ta tegi mida?» kysis Psyhhiaater Kriminaalpolitseinikult, kes ennast yhte mugavasse tugitooli oli sättinud.

«Tappis inimesi,» sõnas ta oma mundrinööpidega mängides.» Aga mitte systeemitult, tal oli oma veider loogika.»

Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis, nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli: oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid. Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel elusaid orje õgivad...

Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed, kuid võib-olla viibisid nad nimelt seal.

***

seni kehtind olustik on
möödas, peatunud ka aeg.
saanud minust, minu kodust,
öö ja päeva vaheaed.

selle väikse akna alla
küünib päikse võimupiir,
vastasseina ukse taga
pole ühtki valguskiirt.

/canis vedru «terminaator»/

Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget kräunumist, mis pidi laulmine olema.

«Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus jääb,» vingus purjus hääl.

Madis tõmbas pea õlgade vahele.

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad.