Esmatrükk

Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi ühe Euroopa riigi mägises kandis.

Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku mudelsündmustikku.

Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab mäestik.

Lew R. Berg

Tuul kandis värske vere, õidepuhkevate aasade ja roostetava metalli lõhna. Kõik auras ja sisises, sest vihmavõre oli just koos koiduribaga lääneseinale pöördunud ja suundus seal kõrgel rippuva Meerika poole. Vaatamata äsja valgustama pöördunud päikese soojuse tekitatud uduviirgudele ja võrest langeva vihma kardinale oli selgesti näha, kuidas sealsed elanikud koitu oodates tulesid kustutavad.

Ma tean, kui keegi mind otsib. Kuidas seda seletada? Kunagi oli see võime kõigil küttidel ja see on suuremal-vähemal määral alles paljudel inimestel, kel oma ameti tõttu abiks tajuda, kui neid jälgitakse. Või nad ei pea oma ametit kaua. Nimetagem seda sisetundeks või instinktiks, ega ma päriselt ei tea, mis see on. Minu „elukutse” puhul pole vaja vaeva näha, et endale piisavalt võimsaid vaenlasi koguda, need tulevad komplektis. Olin niigi juba elus ainult seetõttu, et usaldasin oma instinkte.

Ahvide Tarzan

„Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikujupstükilt iial oodata oleks osanud.

Cathleen Q. Brookland

Ma armastasin Sind mere äärest mägedeni, läbi poole maailma, kaugele üle meie kodumaa kunagise piiri, ja ma armastaksin Sind samamoodi kogu tee tagasi – kui meil oleks, kuhu tagasi minna.

Siim Veskimees, 2013

... ja teadlased kummardusid vaatama, mis seal sees on.

Tõnis Andreas Hallaste

Ostja

Kui ma kasutan selle olendi puhul sõna „tema”, siis väga tinglikus mõttes. „Ta” pole siiski selgelt piiritletav isik. „Tal” on küll oma teadvus, see on lihtsalt teistmoodi kujunenud kui loomulikul teel sündinud või tehislikult loodud olenditel.

Nimelt on kogu tema olemus vaid mõtteribadest moodustuv põimik, näiliselt juhuslikult jooksvate uitude koondumine teatavaks kogumiks, millest kord juhib tegutsemist üks mõttesuund, kord teine.

Siim Veskimees, Kuu Ordu 2070

„Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt.

„Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult.

„Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa.

König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse.

Veiko Belials

Kuller Cato sari ilmus aastatel 1997/98 ajalehes „Kuller” ja jäi toona loogilise lõputa. Tegu oli kerglaste lookestega ruumikullerist, kelle moraalne pale lubaks tema ametinimeks vabalt ka „suller“ kirjutada. Minu arust oli see Taivo Rist, kes kunagi Estconil mainis, et teda küll huvitaks, millega kuller Cato ja ka Malcolm McCoy sarjad lõpevad ja küsis, kas ma pole lõppu kirjutanud. Eks ma siis kirjutasingi, millagi enne 2008. aastat.