SciFi

Jõgi oli külm, kui ta sellesse astus. Jääkristallidena põletavad veekeerised niutsusid ümber ta jalgade, pekslesid ringi, tõusid, paiskusid õhku. Vetikakihi siidjas selgus hajus – mitte kohmakusest, vaid meelega – jõepõhjas ärganud liiv täitis selle oma ühtlase tusasusega. Kivid kadusid.

Metsas laulis kaur.

“Tsiuuk-tsiuuk.”

Esimene pillimees mängib endale leinamuusikat. Ja ometi oli see ilus hommik. Üks sellistest, mille puhul Vatstõk tavatses öelda: “Hea päev – hea päev, et surra.”

Katkend Kristjan Sandri detsembrikuus ilmuvast lühiromaanis "Valguse nimel".

Kõrgel trosside otsas rippuvate laternate valgus hajus maani jõudes, jättes teepinna kohale ebamäärase hämaruse. Mu jalge ümber tantsiskles viis varju korraga, mõned tumedad, mõned vaevumärgatavad, ning seal, kus need kattusid, hüplesid pimeduselaigud.

Külm tuul lõõskas üle jäätunud rabade, murdes lume all nõrgaks jäänud vanu puid. Inimesed, kes olid söandanud nii kaugele põhja tulla, olid kõige tugevamad ja visamad oma suguvendade seas. Nad teadsid, et külmas ja pimeduses ellujäämiseks oli vaja kõigi seda ilma valitsevate vaimudega hästi läbi saada, tuli tuua ohvreid nii headele kui kurjadele vaimudele, nii kuule kui päikesele. Ainult sel moel pöördus päike igal aastal oma ringkäigult nende juurde tagasi, ainult niimoodi kandsid põllud vilja ja hundid ei murdnud nende poegi.

Katkend Harry Turtledove'i jutust "Saared meres", mis ilmub antoloogias "Täheaeg 2: Doominosillad" (kirjastus "Fantaasia" 2003, koostaja Raul Sulbi). Katkendi on tõlkinud Jaana Peetersoo.

Bulgari piirivalvuritel olid nooled vibudel vinnas, kui araabia ratsamehed lõuna poolt lähenesid. Jalal ad Din as-Stambuli, araabia delegatsiooni juht, tõstis üles parema käe näitamaks, et see on tühi. ?Halastava ja armuliku Allahi nimel, me tuleme rahus, mina ja mu mehed,? hüüdis ta araabia keeles. Et vahid teda ikka kindlasti mõistaksid, kordas ta sedasama kreeka keeles.

See oli selle suve viimane esmaspäev, mitte palju enne kooli algust. Sõitsime Petsi romuga Pärnust välja Audru poole, kuhu ta vanemad olid just endale suvila ostnud. Elementaarselt hõivasid kogu sõitjatest üle jäänud ruumi joogid ja söögid, sest läksime siiski tema sünnipäeva tähistama. Pidu pidi kestma kolm päeva jutti. Tarks ja Nata istusid tagaistmel õllede kõrval ning olid seal kui üksteise külge kleepunud. Mina istusin ees Petsi kõrval. Jälgisin teed ja kuulasin Petsi sõimusõnu, mida ta heldelt pillas. ?Jobt-voi-mat.

Tõlkinud Juhan Habicht

Suflee sees olid jälle rotid. Seekord terved. Stevens oli loobunud vihjetest. No tore. Vähemalt oli neid võimatu mitte märgata, vastupidiselt väikestele küütega jalgadele eilses lõunasöögis.

Eile õhtul ma ütlesin doktor Hallwagile, et tal on jäänud kakskümmend neli tundi. NORAD keeldus meile rohkem aega andmast.

Tartu noortele maletajatele, eriti selle loo (Anti) Kangelastele

Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu.

Päike oli juba peaaegu puude taha vajunud, kui ma lahkusin Tula äärealadelt, suundudes itta. Quetzalcoatlile on lääs püha, nii et ma suundusin teisele poole. Võib-olla see oli mu viga; see tegi talle mu leidmise liiga kergeks. Quetzalcoatli vanemaks on Omeoteotli, kes lõi maailma ja on kaksainsus: nii mees kui naine, hea ja kuri ja kõik teised vastandite komplektid koos ühes olendis.

Wulf

?Vauh, vauh,? röökis Wulf autost välja pääsedes ja lendas tiibraketti meenutava esemena võsastiku suunas.

?Poiss!? karjatasin ja loperdasin karkudel samas suunas. Kurat küll, no ei saa hetkekski siis enam oodata! Jäi mulje, et põõsas töllerdab mingi süütu laps, kelle suunas tiibrakett lennanud oligi.

?Mauh!? kärgatas Wulf nüüd, haaras lapse hammaste vahele ja sööstis tagasi minu poole.

Teine tutvustav katke peatselt ilmuvast Neal Stephensoni romaanist "Lumevaring" Snow Crash (lauluteksti tõlge Liisi Ojamaalt).