SciFi

Indrek Hargla on «Algernoni» üks viljakamaid autoreid ning üks neist vähestest, kelle loomingul ka mingi kirjanduslik väärtus on. Teda on nimetatud «Algernoni» esiautoriks ning hetkel on ta ilmselt üks peapretendente Eesti Ulmeühingu auhinnale Stalker lühijutu kategoorias. Lõviosa IH loomingust on ilmunud just «Algernonis» ning käesolev analüüsikatse põhineb just nimelt sel osal, mis annab allakirjutanu arvates hea pildi nii autori arenguteest kui ka praegusest tasemest. IH loomingut on avaldanud ka ajakiri «Mardus», praegu peaks tema järjejutt ilmuma ajalehes «Lääne Elu».

Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine lossiõuele oli esile kutsunud.

«Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins. «Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl -- nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et uus omanik seda välja ei vaheta.»

«Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult õlitab seda.»

Õhtu oli oivaline. Leitsak, mis päeval võimutses, pannes õhu paakunud maa kohal värelema, oli taandunud ning teinud ruumi värskendavale jahedusele, mida kerge tuuleõhk mägedest kandis. Silmi sulgedes ja niiskeid puhanguid sisse hingates võis tunda mägiaasadel kasvava värske rohu vaevutajutavat aroomi. Päike oli juba loojunud, kuid öö must mantel polnud veel maailma kinni katnud. Veel valitses see maaliline üleminek valguse ja pimeduse, päeva ja öö vahel; hetk, mil värvid sulanduvad ja nime kaotavad.

Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime.

Lood, mida mulle pole jutustatud

Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.

1.

Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid. Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses. Nad paistsid midagi ootavat.

Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi.

Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud.

Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks. Meeskonnal oli targematki tegemist.

Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge udu.

*

Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad, hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad ja langevad hiiud, triivivad olendid.

*

Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» (

Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama.

Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.» Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas seejärel side sisse.

Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi.

Kolmapäeva hommiku kohta mängis muusika liiga valjult, sellest sai härra Braun kohe aru, sest pool nädalat oli alles ees ja Saara sugusel libul polnud millegi üle rõõmustada. Tema rahakott tahtis täitmist ja meestega ringi hoorates sai ainult poole sissetulekust. Teise poole teenis ta pornofilmides koos habetunud ja inetute, kuid kiimas meestega mööda voodeid ja lauaaluseid püherdades, nii et lõpuks kaameramehe põlved valutama hakkasid, kuni iga sent sai võrdseks kehade poolt imiteeritud liigutustega. Valmisid laenutusehitid nagu Libude Ohver ja Metsikused mamma pool osa 2.

«Esmaspäeval tulime kohale ja lõime fašistid metsast välja. Teisipäeval ründasid nemad ja lõid meid metsast välja. Järgmisel päeval olime juba lisavägesid kogunud ja peksime nad uuesti metsast välja. /-/ Lõpuks tuli metsavaht ja ajas meid kõiki minema.»

Vana partisani jutustus.

***