SciFi

Käis umbes taoline valgussähvakas nagu pildistamise ajal ning keset lagendikku tekkis olematusest imeline ja õrn, roosa ja tundeline olend -- Irner. Ta oli loodud kosmilisest mateeriast ja energiast ning tema ainus, lõplik funktsioon oli rahu, õndsus ja võrdsus. Imetabane võime ennast muuta pidi tegema Irnerist täiuslikema maruvõrdsuslase ja helge tuleviku tooja. Jumal oli loodust sedavõrd heal arvamusel, et unustas läbi viimata viimased testid ja kontrollid. Ta ei uskunud, et tehtus võib mingi viga olla ning Irneri programmeeritus võib osutuda ebatäiuslikuks.

Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud värsket heina täis söönud ja otsisid metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt, pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel teised küla poisid seltsiks olnud.

Poisike kükitas kössitõmbunult tugitooli seljatoe taga, silmad märjad ja higipiisad üle otsaesise ninale tilkumas ning püüdis arvet pidada, kui mitu minutit painaja juba väldanud oli. Ta kuulatas sama hoolikalt, kui püüdis oma pilguga läbi pimeduse tungida, kuid toasviibija jäi pilgule nähtamatuks ning kõrvale kuuldamatuks. Tema olemasolust andis märku vaid kirbe põleva tapeedi lõhn, mida voogas poisikese ninasõõrmetesse kõikjalt.

Brit põrnitseb arvutiekraani. Side Sealsusega on ootamatult katkenud. Britil hakkab kõhe, miski sunnib teda selja taha vaatama, kuigi teab, et on üksi. Täna astus Mängu uus liige. Üsna arglik ja kohmetu, esmakordne Tulija. Brit tegeles peaaegu kogu aja temaga, selgitas Reegleid ning Seadusi. Natuke imestama pani Britti küll see, kui kiiresti Tulija kõike haaras, kuid pikemalt pead murdma ta selle üle ei hakanud. Tulija oli just otsustanud omal käel Linnalabürinti avastama minna ning Britist eemalduda, kui viimane taas Viirastust ühel tänavanurgal nägi.

[

(Viies osa: Sorime järvemudas ja kogeme, et seda on palju. Einar ja tema kompleksmeetod. Täidame Maria soovi ja tutvume ühega ta austajaist.)

I

«Mäng!» ütles üldiselt inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl.

«Ja ultimaatum!» ütles president.

Luigi ärkas kummalise tundega. Unesegasena ei mõistnud ta algul, milles asi, kuid taipas peagi. Voodi värises. Voodi, see soe ja turvaline paik, värises ja põrus, nakatades sellesse pikapeale kogu toa. Jumal küll, ega's ometi maavärin? Luigi surus end nurka, vedas teki lõuani ja jälgis hullunud pilgul, kuidas võppus põrand ja rappus soliidne pähklipuust mööbel; kuidas hüplesid veiniklaasid võbiseval laual ja siis üle serva põrandale kildudeks pudenesid. Seejärel hakkasid vibreerima seinad, raputades endalt pilte.

«Kolks,» kostis eemalt. «Kolks. Kolks. Kolks, kolks, kolks...»

Giovanni Salieri oli Salzburgis kontsertreisil. Kirjutati aasta 1754. Ta oli just lõpetanud enda ja Frescobaldi parimate oreliteoste esitamise Toomkirikus. Nüüd jalutas ta, eraldust soovides, oma lemmikpargis. Sügis valitses täies hiilguses, jalgrajad ja tiigid olid täis langenud lehti. Salzburgis oli kindel koht, kus Salieri oma komplekse ja masendust leevendamas käis, väike tiik pargi lõunaservas, inspireeriva vaatega, eemal suurest kärast ja liikumisest. Sinnapoole oligi helilooja suundumas, kui kuulis enda tagant jalgade sahinat lehevaibas ja kerget köhatust.

[

(Kaheksas osa: Selgub lõplikult, mis kaadervärk on «Gladsheim», lavale astub värvikas Maximilian Voos ja toimuvad valimised, mille käigus «Tipp&Mark» suudab linnas haarata võimu.)

«Mida sa jood üldse?»

«Pole sinu asi, tead!»