SciFi

Katked Siim Veskimehe peatselt ilmuvast kogumikust "Kuu Ordu"

?Noh ? elus?? küsis ?unkto lühidalt, tõustes ja tüdruku rihmu lahti päästes vaevalt sekund peale seda, kui sõjamasina kõht Domi baasi metalset maandumisplatsi puutus.

?Kas see alati põrutab nii?? küsis tüdruk.

?Tead, ma isegi ei teinud meelega,? lausus mees vabandavalt. ?Tõukurväljaga mängides saab ta vajadusel hulga pehmemalt maha.?

Lennuväljast sai ?aht, kui nad liikumist tajumata allapoole libisesid ja selleks ajaks, kui nad välja said, oli ka luuk nende pea kohal sulgunud.

«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade järele kuulata.»

«Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole ööni õlut näost sisse larpida,» ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda tolmust teed edasi küla poole.

Karl seisis kitsa mägiraja alguses ja kõhkles. Ta oli plaaninud teha vaid lühikese jalutuskäigu, kuid nüüd tundus talle millegipärast, et peab selle raja tingimata lõpuni käima. Seal kuskil ootas teda miski. Ta pidi seda nägema. Ta teadis juba, et läheb, kuigi kõhkles veel.

Kobamisi tegid jalad esimese sammu. Ta andis tundmatule kutsele järele ja astus rajale.

«Mis minuga on?» imestas ta. «Ma ei taha ju minna! Mul on ammu aeg naasta motelli.»

[Katariina remix]

kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub.

«Okultism» Alexander C. Rae

Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.

«Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.»

I

Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis -- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu.

Madala ilupõõsastikuga ümbritsetud üksildase luksusvilla tuled särasid läbi öö. Varjulisel pargirajal seisev mees silmitses maja, libistas pilgu üle veidi eemal paikneva väheldase kosmosekaatrite maandumisplatsi ning astus heledasti valgustatud esiukse suunas.

Uksel seisev teener vaatas umbusklikult pikakasvulist kõhetut võõrast, kes kandis pikka, nägu varjava kapuutsiga kuube.

«Peremehel on külalised,» ütles ta kõrgil toonil. «Vastuvõttu ei ole.»

Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla veendumuse järgi ei saanud ühestki heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk kinnitust.

Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja õidepuhkevate toomingatega.

Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma. Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis kahvatuid, päevitamata nägudega päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi.

Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena. Kõik sõbrad olid koju maha jäänud, vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei tahtnud tulla.

1. Lootus

LAMONTI samm oli nõtke ja kuulmatu. Ta liikus aeglaselt nagu hiiliv kiskja; pilk heledatest silmadest ei vaadanud ühessegi konkreetsesse punkti, vaid püüdis võrdse kontrolli all hoida kogu vaatevälja -- jändrikke puid, tihedaid põõsatutte ja korrapäratuid künkamügaraid. Ta polnud veel päriselt harjunud sellega, mida kutsus endamisi oma uueks, kuuendaks meeleks ja mis ei kujutanud tegelikult midagi muud kui ta noorde, võimsasse kehasse istutatud veteranivaistu. Teadvusesiirdest oli möödas vaid mõni nädal.