SciFi

Kaheksakümmend protsenti ajast oli ta tool ja vaid kakskümmend pereema. Et seda viimast oli liiga vähe, ta mõistis, kuid parata polnud midagi. Asjade selline seis teda algul nii väga ei heidutanudki, sest kõik need 4 tundi ja 48 minutit oli ta reibas, toimekas ja õnnelik. Ajapikku ta siiski märkas, et nii mõnigi tundis end tema jutu peale ebamugavalt või kohmetult, mõni jällegi mainis üleolevalt, et mida tema ka teab -- üksnes osapäevainimene.

Barbaros lükkas oksa imetasakesi eemale ja astus kassilikult nõtke sammuga üle kahtlasena tunduva prahihunniku. Mets ja selle alune võsa oli heleroheline ja taevas sini-sinine. Mis saaks sellisel päeval viltu minna? Mitte midagi. Sellepärast olidki nad valinud just selle päeva.

Lood, mida mulle pole jutustatud

Navsegda krestom nad Mletshnõm Putem
Protjanetsja Vshivõi Put

Aleksandr Galitsh «Koroleva Materika»

Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.

See on üks hästi vana lugu... Esimesed ülestähendused olevat leitud juba Babüloonia savitahvlitel. Vanas-Roomas aga, nagu kinnitatakse, liikunud isegi mitu versiooni.

Hommikuudu voogas pikkamisi tagasi linnatagustesse, tukkuma lõpututesse soolasoodesse. Vaadates, kuidas tumedalt taevastkraapiva linnasilueti 30-ndast korrusest kõrgemad aknad süttisid rida realt esimeste päikesekiirte peegeldusist, tundis Manga väsimust. See polnud öisest vahikorrast - ta oli läbinud igakuised meditsiinikontrollid, lasknud taastada kulumiskahtlusega detailid - väsimus polnud kehaline. Ei röövinud jõudu ka teenistuse pinge. Vaid ta vaim oli liigselt klammerdunud, krambistunud. Rahuliku, ühtlase voolu asemel valitsesid teadvust keerised, võrendikud, takerdumine.

[

(Teine osa: Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».)

BRAUNSACHE OLI ERAND, meie kõige kauem kestnud ja kahtlemata komplitseerituim operatsioon. Meie meistritöö. Vana vrakk pani meid proovile, kuid kaalul oli palju raha -- suurim investeering, mis kunagi Eestisse tehtud.

Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi, küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma, mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga, lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites mõõka, mõni hüüdis sõimu ja solvanguid. See mees sõitis vaikides.

Longyearbyeni lennuväli.

Kuigi siin oli ka lennujaama hoone, ei söandanud Grpowski seda siiski lennujaamaks nimetada. Fokker oli end teravate mäetippude vahelt läbi keerutanud, otsides pilu rõskete pilvede vahel, millest maandumisrada korralikult näha oleks. Grpowski oli hoomanud lenduritekabiinist levivat närvilisust, kuigi ühtki häält, mis vabandavalt väikestest tehnilistest probleemidest räägiks, polnud reproduktorist kostnud.

Maandumine Spitzbergenile pole kunagi lihtne olnud. Ei maandumine ega randumine.

Kaugel tähesüsteemis asub üks isevärki planeet, mille elanikud on iseloomult ja mõttemaailmalt hämmastavalt sarnased inimestega. Võiks arvata, et piiratus, väiklus, ahnus, rumalus ja julmus esinevad koos ainult inimeste juures, aga nagu mainitud, on kõne all olev liik äääretult inimlik, nende jõhkrus ja sirgjoonelisus isegi ületab inimest tunduvalt. Neil on palju kummalisi hobisid, mis on neile iseloomulikud.

1915. a. demonstreeris V. I. Kovalenkov ülevenemaalisel elektriinseneride konverentsil telefoni-liinivõimendit. Posti- ja Telegraafi Peavalitsuse ametnikud keeldusid leidurit toetamast põhjendusel, et selliseid Aparaate välismaal pole.

«Käes! Valmis!» kisendas Leidur ekstaatiliselt, kui tormas uksele koputamata Sõbra korterisse.

Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat, surudes su enda ja su mõtted porisse.