SciFi

Umbes keskkoolis tekkis mul huvi arvutite vastu. Isa ostis oma töö tegemiseks koju arvuti, ja kuna tema oli siiski suure osa päevast tööl, oli masin peale kooli kohe minu käsutuses. See polnud muidugi mingi imeloom, isa polnud mul mingi ülemakstud riigitegelane, vaid kõigest üks osakonnajuhataja kohalikus tehases. Seega midagi väga võimsat ta endale lubada ei saanud. »Arvuti on tööriist, mitte mänguasi», tavatses ta öelda. Siiski polnud see arvuti täiesti kontorikonfiguratsiooniga. Oli protsessoril neid megahertse ja oli megabaite opmälul.

Istusin käsipõsakil oma laua taga ja vaatasin hämmeldunult ekraani -- seal siras kena roosidest lillekimp. See oli ainuke asi, mida mu arvuti oli võimeline hetkel näitama -- klaver ega hiir ei kutsunud temas enam esile mingit reaktsiooni. Mitte et mind mu kalli arvuti hangumine oleks hämmeldusse viinud, pigem oli see finaal millelegi, mis sai alguse hulk aega tagasi.

Mõlemad arvasid, et pisike Dornan magab. Aga ta oli üleval. Istus magamistoa uksel ja kuulas, kuidas isa ja keegi võõras mees rääkisid.

«See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis võõras. «Küsimus on võimus! Iga inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi närvesöövale piirile pidama jääda. Tead, ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.»

Leitsak tuli märtsikuu lõpus, tõstes kraadid kaugelt üle kehatemperatuuri, nii et lageda taeva all viibimine tundus kui purgatoorium mehhiko hiiglase chillipiprast puretud kõhus. Taimed närbusid, puulehed koltusid -- nii vähe, kui puid ja taimi üldse oligi, sest tasandik, kanjon ja mägi, kõik neelasid lõputult päikest oma musta kilti. Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt sätendav tähenduseta muster, peatudes kiriku läänepoolse otsa rusude ees. Sealt ülevalt avanes linnale hea vaade, aga ka pika ootamise järel polnuks kedagi tänavatel näha.

«Daamid ja härrad.

Pöördun järgmise palve/ettepanekuga. Tuli kange tahtmine kirjutada mõni paroodia ja ühe saingi valmis (Berg). Ja läks mõte vähe suurema projekti peale. Nii et kõigepealt tahaks paroodiate subjektide käest nõusolekut paluda, et ega kellelgi midagi vastu pole. Olen mõelnud nii, et on raam (Belialsi/Simpsoni Existerion), mille sisse paigutuksid lühemad lood (1-2 lk). Ja kavatsengi parodeerida Orlaud, Veskimeest, Caini, Bergi. Aga mure on veel selles, et äkki viitsiks keegi ka Hargalt parodeerida, et siis saaks need asjad kokku kleepida.»

On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants. Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades. Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise valguse ja varju piiril.

Kuu Ordu, 2138

1.

Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse.

Sissejuhatuse asemel

«Krõõba sabaaluse nimel,» needis Salith südamepõhjast. «Mispärast, vilets rääbiselurjus, pidid sa mu küll sellesse jamasse vedama?» Üha vängemaid sõimusõnu puistav naine viskles kitsukeses motellitoas edasi-tagasi nagu raevunud kobra. Punetavatest silmadest ning kaunite huulte vahelt väljatulistatud mürginooled teinuksid lõpu kolmele titaanufonaudile, kui nood oleksid olnud midagi muud kui ulmeguru karjäärist unistavate koolipoiste aju täitematerjal. Segipaisatud kaheinimesevoodil lesiv isane ei ilmutanud paraku mingeid aurustumismärke.

Üha tugevnev aovalgus laotus üle maastiku, sundides taanduma öise pimeduse. Planeedi kaks kaaslast, mis öösiti planeedi pinnale kahvatut valgust heitsid, tuhmusid aina heledamaks muutuvas päevavalguses. Tasandiku lopsakal mürkrohelisel taimestikul särasid rohke hommikuse kaste piisad. Kivipaljandikud, mis keskpäevaks kõrvetavalt kuumaks muutusid, olid praegu veel niiskelt tuhmid. Horisondi kohal kogunevad pilved ennustasid päevaks tavapärast vihmasadu, kuid see ei seganud lagendiku kohal varahommikusi lennuharjutusi tegevat ligi meetrise tiivaulatusega hiigelkiile.