SciFi

Kümnekonna meetri kõrgusel puude kohal kihutas mere poole puhkekeskuse gravihõljuk. See oli pealt lahti, nii et tuul sasis Heigo juukseid. Ta oli rahul, mõned vabad päevad, piisavas läheduses puhkekoht ja ta ruttas tekkinud võimalust kohe ära kasutama. Päike, õigemini Alfa Üks, paistis päris kuumalt. Oli parajasti kohalik varane pealelõuna, õhk kippus kuumaks kätte minema. Natuke aega oli Heigo eemalt merd näinud, nüüd paistis juba ka liivarand. Ta juhtis hõljuki, mille oli just rentinud, madalamale, rannahotelli kõrval olevasse parklasse.

Kaks kõrget rohelise rohuga kaetud küngast varjasid Jevaise eest lõunapoolse silmapiiri. Nende taga olid veelgi kõrgemad tipud. See oli Jevaise hõimu alade lõunapiir, koht, kus nad vahel jahil käisid.

Teisel pool mägesid oli teine hõim. Sealpool jahil ei käidud. Seal käidi sõdimas.

See suvi oli sõdimine veidi takistatud. Jevais uuris hoolega ümaraid künkaid. Seal, kus need taevaga ühte värvi helesiniseks vinaks sulasid, joonestusid künkatippudelt ülespoole helelillad kivisambad. Need olid juba sügisest saati sinna kerkinud.

Teatril ei olnud mulle sel hooajal -- vähemasti kahel plaanitud uusetendusel -- tööd anda.

«Neil on mingid,» Jaan tegi käega õhus heljuva kaare, «kujundlikud dekoratsioonid kavas, sellised ebamäärased. Puusepale mitte midagi.» Ta rääkis uutest lavastajatest, nendest noortest, ambitsioonikatest ja nägemisega meestest, kes ei suuda kannatada ühtegi normaalselt, Eukleidese geomeetria ja teadaolevate füüsikaseaduste järgi loodud dekoratsiooni. «Aga ma rääkisin Väendru kohta rahad välja!» teatas Jaan uhkelt.

[

Jalamaid selgus, miks kellelgi polnud aega elukaid korralikult jäädvustada. Salvestusel käis lahing. Paik oli arvatavasti kaevandus, kuna mina seal veel viibinud polnud. Hiiglaslikud mustad ebamäärase kujuga loomad liikusid inimeste suunas, kes neid meeleheitliku visadusega tulistasid. Elukad ei hoolinud paugutamisest kuigivõrd, kaotasid tükkidena osa oma kehast ja justkui kahanesid selle mõjul. Siis aga valgus üks otse ekraani keskel laiali. Ma vaatasin küsivalt operaatorile otsa.

Kapten Srrg lõi meeskonnaruumi ukse paukudes kinni ja vandus räigelt. Ukse avades oli talle ninna löönud iiveldamapanev lehk, kus olid segamini etanooli, pohmeluse ja oksehais -- juba alates Sõja lõppedes polnud ükski meeskonnaliige, välja arvatud ta ise ja mõned kõrgemad ohvitserid, selget päeva näinud. Kapten vandus veel kord kõige räigemat astromehe vandumist, mida ta oskas, ja sõnu oli ta kuulnud oma paljudel rännakutel miljoneid.

Kas kogumikus on ikka eesti rahva ja ennemuistsed jutud?

1866 ilmus Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (edaspidi kogumik), mida Kreutzwald ise ja ka suur hulk kirjandusteadlasi peab eesti rahvusliku kirjanduse sünniks.

Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must- valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega innovaatilisust.

Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet, tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi, kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus pillimehi.

Aknast avanes vaade sammaldunud kividele, lahel oli parasjagu sügistuult ja lained loksusid vahutades randa. Ma ei kuulnud loksumist; restorani aknad olid suletud, kuid nad ei sulgenud mu meelte ees mere lõhnu ja hääli. Mulle meeldis see pilt, oma uue suvila aknast hakkan ma nüüd kogu aeg merd nägema. Hämardus, tibutas kergelt vihma. «Kuningas Christeri mõõga» terrass oli klaasseintega, meri siinsamas. Tüüpiline lõunarootsi linnalähedane restoran -- avar, piinlikuseni puhas, hubane; mälestusmärk üleelmisel kümnendil seda maad tabanud kõigelubatusest...

Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt punetavas õhtutaevas võib märgata üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul atmosfääri sööstmas. Õhk on sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning päevast päeva toad üha soojemaks küttis, kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning isegi siis ei saanud nad üle ega ümber hilisöistest suplustest.

«Peedisalatit?»

Jalakaallee lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne elumaja. Susan seisatas. Selline oligi siis Arlington Hall, vanaonu Benjamini pärandus. Suur punastest tellistest hoone oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana kesk tillukest metsistunud parki.

Susan astus edasi. Lehed ta jalge all sahisesid vaikselt. Ta avas raske tammepuust ukse ja sisenes majja.

Jah, just sellisena oli ta seda ette kujutanud. Kroonlühtrid, mõned vanaaegsed maalid, nikerdatud käsipuudega pöögist trepp ja kamin, kindlasti kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle headmeelt.