SciFi

Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes välja ronisin.

Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja.

Sisukord

• ---

  1. Uneparandaja

  Indrek Hargla

»Lõks, see on lõks,» sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab kummaliselt.

*

Mary Shelley
Edgar Allan Poe
Bram Stoker
Sir Arthur Conan Doyle
H. P. Lovecraft
Ray Bradbury
Robert Bloch
Albert Payson Terhune
ja paljude vanade filmide tegijad...

siinkohal mu tänusõnad

Esimene peatükk

Õhtul, kui kõik olid väsinud tantsimisest kariididega muusade laulu saatel (Apollon ise oli suvatsenud lüürat mängida) ja küllastunud ambroosiast, lootis Zeus natuke diivanil puhata, kui tema juurde ilmus Pallas Athena ja palus: «Isa, palun jutusta mulle!»

«Mina ei oska jutustada,» ütles Zeus. «Palu muusasid, las Kalliope räägib sulle.»

«Ei,» vastas Athena. «Sellest, mida mina tahan, võid rääkida ainult sina. Palun räägi mulle emast.»

«Ma olen sulle ju rääkinud temast küll!»

«Räägi veel kord!»

Võib alustada nii: ma pärisin vanavanemate maja. Pole mõtet küsimustel maja täpsema asukoha suhtes. Vaesed lugejad, kas teie meelest kirjutatakse ainult olnud asjadest, mis toimunud kindlal ajal kaardistatavais paikades?

Aga mõned lood ongi vaid sõnadevahelised suhted. Või usute te tõesti, et Õudus luurab varjudes?

Ääremaa küla, millest memme-taadi pärandus veidi eemal seisab, on räämas. Kõige tõenäolisemalt võib seal kohata vanainimesi ja joodikuid, kortse ja viinalehka. Kõlagu see siis klišeelikult; klišeena, mis sama puhas kui viin ühe vähe viisakama joodiku pudelis.

«Armastab, ei armasta... armastab, ei armasta.» Karikakra õielehti lendas kui lund kruusateele. «Armastab, ei armasta...» jätkas väike plikatirts loendamist. «Oi! Armastabki!» rõõmustas tüdruk.

Hüpanud karikakra pesa kõrvalt püsti, hakkas tüdruk end keerutama. Punatäpiline kleit keerles aina kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks tundus, et tegemist oli hoopistükis roosa rannapalliga. Viimaks tüdruk lõpetas tiirlemise ja jäi tuikudes ühele kohale seisma.

Piirivöönd oli tinglik rajajoon kosmoses, mis lahutas inimestele tuntud Galaktika kahte ossa, selleks, mida hõivasid nemad ja selleks, kus peremehetses zoorideks kutsutud võõras rass. Keegi inimestest, ka mitte rajajoont kontrolliva Piiridiviisi sõdurid ega ekspeditsioonilaevade meeskonnad, ei teadnud, millised zoorid tegelikult välja nägid ja mida nad mõistusega eluvormina endast kujutasid.

...Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks.

Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid.