SciFi

«Nojah, minu poolest saada kasvõi maasikatesse,» ütles Bet-Ha??amaim veidi ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule jätavad.»

(Potiäss)

1.

Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks lühike õndsusperiood täidetud närvilisest kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis voodis tõestada.

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa intervjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- intervjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset.

Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis.

«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!» naise hääl oli kile ja katkev.

«No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja lõpuks, mis see meie asi on?»

«Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!»

«Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.»

«Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.»

Mühatus. Vaikus.

Minu aknast avaneb vaade Gayomardile.

Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal.

On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm.

***

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest.

Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom?

Lagunegu tee mu sammude taga.
Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas,
põletagu päike su fassaadid,
uputagu ränk vihm su põllud.
Ja et me eal enam ei kohtuks,
löögu sind saatan
puruks oma rusika jõuga.

Pitekantroopused olid noormeest varitsenud kohe pärast lennukimootori seiskamist. Tundmata raha mõistet, ihkasid nad mõistuseta harakatena ta kaelas rippunud kuldmedaljoni. Hurbal võis seda oma täku seljast näha, kuna lamava kogu kõrval kõrbeliival vedeles paar küütlevat, barbaarsete käppade läbi jõhkralt purustatud ketilüli.

Kuu, tähed, sputnikud ja komeedid --
tänud selle eest, et suudate vaadata
probleeme nii üleolevalt ja helgelt.
Inimlikult lootustandvalt.

Mees lebas kõhuli sügisasfaltil ja uuris pingsalt maapinda. Tegelikult oli ta kohustatud seda tegema, kuna ta lihtsalt oli kukkunud -- ilma, et ta seda oleks tahtnud.

Tumedal maanteel, millel ta parasjagu lebaskles, oli ka paar üksikut lompi. Kõik nad sirasid tänavalaternate valguses ja lõid omapärase öise virr-varri.

Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega. Vot.