SciFi

«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva.

«Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses.

Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud jutustus kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt tahtsin loole kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma. Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus.

Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega.

«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine.

«Preili! Kas te ei kuule?»

«Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette.

«Teile on kiri!»

Jõgi

«Kui sa vaatad jõge küllalt kaua, näed oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.»

Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati. Küsimused...

Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks.

Majast allesjäänud tukid alles hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees maa külge löödud. Looma kohev karv oli põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna kirbet kärsahaisu.

Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi.

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus.

Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha?

Nende isandad uskusid, et suudavad.

Must rüütel

Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa.

Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda.

Sellistel päevadel jättis Kadri oma vanaduspõdura Fordi haigla parkimisplatsile ööbima ning sõitis koju liinibussiga. Mõtted olid lihtsalt liialt läbielatus kinni, et tänavaliikluse jõhkruses toime tulla. Liinibussi näotu inimmeri, kus oli kombeks teise haiget hinge mitte silmata ning vaikimise müüri lõhkusid vaid üksikud õelad või eluväsimusse uppunud pilgud, sobis talle aga hästi, sest lubas ta kurbuse ja valu tuima ükskõiksusega, küsimusi küsimata, enese rüppe.