SciFi

Kirik on seest lihtne. Värvitud puupingid, lubi seintel.

Sensitiiv, kes läheb kirikusse. Ma ei tea, kas sellest on midagi kasu. Aga ma ei suutnud sundida end minema linnas mõnda. Tühjalt kumisevasse suurte ruumi.

Panna oma aastate säästud mängu, et tasuda... Ent kuri, mida ma olin aistinud ja varjatult uurinud, oli suur. Piisavalt, et tema vastu väiksem kuri suunata.

Ent kui on nii suurt kurja, ehk on siis ka võrreldavat hääd. Niisiis, ma panen käed kokku ja langetan pea.

Kolm sõlme I

Teelahkmel seisis õhtuhämaruses välismaise päritoluga piklik neljainimesetõld, mille kõrval sadulas jõuline, musta mantlisse mähitud ratsamees. Tema hobune trampis närviliselt jalgu ja korsatas nagu oleks midagi tõlla juures teda kohutavalt häirinud. Ent rakmeis hobused olid rahulikud, neid ei paistnud miski segavat. Kutsar jalutas põllu peal ja popsis oma piipu, hoidudes kuuldekaugusest välja. Polnud tema asi, millest härrad juttu ajavad.

Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes.

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi.

«Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.»

Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.»

«Viimase sädelennu teeme sellega.»

«Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...»

Paate ei olnud näha. Päev hakkas lämbuma, päike valmistus end merre uputama, papagoide muidu nii kõrvulukustav kisa muutus kõrvadele juba talutavaks, aga paate polnud ikka veel näha. See ajas närvi mustaks.

Omaette elama asumist olin plaaninud juba ammu. Tegudeni jõudsin aga sügisel, kui olin lõplikult aru saanud, et vähemalt selleks õppeaastaks jään veel kindlasti ülikooli. Minu sellekohast otsust aitasid langetada suvel eitava vastuse saanud vahetusüliõpilase taotlus ning teadmine, et parem on ikka kõrgharidussüsteemis sees olla ja tudeerida maailma kõige mõttetumat eriala kui pooleli jäänud haridusteelt tundmatusse vette hüpata. Seda enam, et mu eraäriga tegelev kasuisa oli meelsasti nõus mu ettevõtmist rahaliselt toetama, projekti kogu mahus, toonitas ta erialast kõnepruuki tarvitades.

N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss korra päevas.

Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning tühermaad täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine.

Ta oli alles väike. Hommikul oli ta veel väiksem. Ta lootis, et on õhtul suurem, kui praegu. See praegu oli päev, südapäev.

Proloog

See pole mingi jutustus.

Kõik sedasorti meenutused algavad tavaliselt tõdemusega, et jutustaja on juba vana. Võivad alata ka kirjutaja esimese selge lapsepõlvemälestusega, millele siis vähimagi häbitundeta erilist tähendust püütakse külge pookida.