SciFi

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad.

Minu emale

Üks
Huntide kogunemine

«Mitmes tund praegu on?» Musta habemega mees kiskus peast kullatud kiivri ja heitis selle eemale, vähimatki hoolimata sellest, kuhu see kukkus. Ta tõmbas käest nahkkindad ja liikus pragisevale kaminatulele lähemale, et oma külmunud konte soojendada.

«Kesköö on ammu möödas,» ühmas üks turvises meestest, kes olid lõkketule ümber kogunenud. «Oled sa ikka kindel, et ta tuleb?»

«Räägitakse, et ta peab sõna, kui see sind rahustab.»

Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid jääkristalle, mis pärast lühikest marulist tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam polnud. Taevas selgines.

Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga. Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole haisugi.

Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia pähe välja pakkus.

«Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see harjusk.

Oli hommik, 24. juuni, kui meie härra Povski ärkas ja taipas, et kätte oli jõudnud jaanipäev. «Jaah, tääna ongi siis jaanipäev,» venitas ta endamisi käsi ringutades ja veel hetkeks voodis end sirutades. Ta oli seda päeva oodanud pikisilmi, juba jõuludest saadik. Oodates oli ärevus temas kasvanud päev-päevalt ja kuu-kuult. Nüüd kuis see hetk oli kätte jõudnud, oli hing üllatuseks hoopis rahulik. Jõuluaegsed sündmused ei olnud tal siiski meelest läinud. Nii palju oli juhtunud...

***

Hommikust saadik oli ta ärevust tundnud. Nüüd olid ta kahtlused siis lahenduse leidnud -- külapoolsete puude vilust ilmus nähtavale vanema kaitsja ja jooksupoiss ning võttis suuna otse nende poole. Ta raputas mulla oma töös parkunud kätelt, mõõtis rahustavalt süütute pilvede lendu taevalael ning kükitas ühele maapinnast välja turritavale kivile.

Veidralt kõveraks käändunud laip lamas ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid, kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud.

Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu.

zvjozdolote)

Oli kord Universum. Ja selles Universumis kosmoselaev. Kosmoselaev oli õige tilluke. Kõigest Mount Wilsoni mäe kõrgune ja sedagi siis, kui jätta arvestamata mäe tipule rajatud observatoorium. Kellele sellist vaja on?

«Soomuse peaks paksema tegema,» ohkasid inimesed.

«Ja mootor...»

«Ja et saaks läbi poole Galaktika ühe tankimisega!»

«Meteoriiditõrje kahurit oleks vaja...»

«Võimsat, hästi mitme toruga...»

«Ja kajutid. Nagu kanakuut!»

«Kasvuhoone peaks suurema tegema.»

1.

Sadas peenikest septembrilõpu uduvihma, mis torkis madalas alusmetsas kahlavaid mehi ja pani nad õlgu väristama. Jõu säästmiseks kõnniti hanereas, hoides üksteisega mõõdukat vahet. Liikumine toimus peaaegu hääletult, sest jalaasted sumbusid luitunud mustikaväätides ja samblikus. Aeg- ajalt võis kuulda vaikset kirumist, kui mõni veelookas puuoks oma laadungi möödujale krae vahele sahmatas. Viimaks nad peatusid, kogunedes grupijuhi märguande peale vanasse sammaldunud pommikraatrisse plaani pidama.