SciFi

Olla võiksime teadjate põlvkond
Koduks süvakosmose sfäärid
Vanemaiks üliajude fond
Lasteks steriilsuse käärid

Automaat seisis tänavanurgal. Vaevalt inimesest kõrgemad, näisid neli halli metallseina ometi määratu põlgusega alla vaatavat. Ilmetu kabiin, üks kümnete linnatänavaile paigutatute hulgast, valitses sisenejate tuleviku üle. Võimalik, et nad tulid paari minuti pärast välja ning jätkasid igapäevaelu. Veel tõepärasem, et nad ei väljunud. Kohast, kuhu nad siirdati, ei kõneldud avalikult ega heameelega.

Diobolus superior qui homo est

«Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest»

Nii, tangud said, tähtaja ületanud pett on, mis veel? Kõndisin mõtlikult mööda müügisaali, lükates enda ees ostukäru. Muide, käru võtsin ma alati, kuigi teadsin, et mul pole võimalik seda kunagi täita. Raha nappis juba viimased viis aastat sedavõrd, et teinekord olid jäänud isegi kliid ostmata. Antud hetkel oli jäänud veel viis vaba krooni ning soovisin antud summat võimalikult rentaablilt kulutada. Ekslev pilk jäi korraks peatuma šokolaadiriiulil ning tahtmatult tõusis kurku meeldiv aisting. Kui äkki..., ei, ei ma ei saanud sellist asja endale lubada.

Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt näinud.

Päiksesüda, sajusüda,
võrdselt tuld ja jääd,
salatugev, salasügav
tormis helkiv hääl,
tuulekallim, tuulekallim
muutumatuks jääb.

Eredas keskpäevapäikeses paistis see maa noorena. Siinsed paksud metsad peitsid peaaegu täiesti üksikud sillutamata teed, mis tillukeste külade käputäit ühendasid, ja ainsa kivimüüridega sadama läheduses liikuvad laevad hoidsid oma valged purjed hoolega ranniku ligi.

«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner Harper jutuotsa üles.

«Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga olin missiooni arst.

Elasime väikese küla lähistel mägede jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma Leóni.

«Vanaisa, jutusta meile veel üks lugu,» nurusid lapsed laua taga istuvalt vanaldaselt mehelt.

«Juba jälle?» imestas vanamees oma lastelaste ettepaneku üle ning lisas siis mõtlikult: «Alles eile rääkisin ma teile killukese oma seiklusrikkast noorusest.»

«Jah, me teame seda,» tunnistasid lapsed arglikult, «kuid sinu lood on nii põnevad.»

«Kas te ei arva, et peaks ka pisut vahet pidama. Õues on nii kaunis päev, minge parem nautige seda natuke,» pakkus vanaisa, kuigi teadis, et lapsed teda nii kui nii kuulda ei võta.

Tuul uitas hantide mahapõletatud küla ahervaremetes, puhudes tuhka laiali.

Handid olid ilmutanud kahetsusväärset sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada. Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust. Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna igaveseks jää.

Ma jäin auto alla. Oli sügis, üks neist tüüpilistest uduvihmastest hilisõhtutest, kus inimesed kas tulevad baaridest või uitavad niisama väljas või teevad midagi veel jaburamat. Näiteks keelduvad peale lärmakat sünnipäevapidu sõbra juures ööbimast ning otsustavad, et niiske ja soe ilm on paras paarikilomeetriseks matkaks koju, et pead selgitada. Mina niimoodi talitasin, midagi head see kaasa aga ei toonud, sest, nagu juba ütlesin, jäin ma auto alla.

Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu möödasõitjaid aga keegi ei võta peale. Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil, suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale. Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et pole söönud juba üle ööpäeva. Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso, minna trammiga või süüa üks kotletiga kukkel.