SciFi

See öö kuulus ühele hääbuvale elule.

Esimesena jõudis minuni heli.

Muezzinid kutsuvad kõiki päeva viimasele palvusele. Kui palju jõuab välismaailmast minu õlilambi sisse... Muud helid segunevad üksikute häälte rägastikus nagu vedelikud anumas, kuid muezzinide aeglane leelotamine katab kõike ja annab tervele helistikule oma värvingu. Teised hääled kuhtuvad pikkamööda– lõppemata siiski tõeliselt –, andes ruumi sellele ühele avarduda.

Kolm tõde ja Loch Nessi koletis

Vahel on see, mis ütlemata jääb, kõige meeldejäävam. Teinekord jääb see näkitsema sinu kujutlusvõimet nagu igemeuss, kes võib purihamba varjus tegutseda, kuni kõige valusamad keskmisele inimlapsele teadaolevad protseduurid vabastavad sind sellest pidevast ärritajast. Teinekord aga puudub müstika – on vaid mesine teadmine, mida pole vaja sõnastada. Ja naeratama ajav meelehea sellest teadmisest.

Tõlkinud Rauno Pärnits

Jumal tänatud hea kohvi eest.

Tõlkinud Silver Sära

Rio de Janeiro, 19. aprill 2013

Armas isa,

Kibelen sulle kohe alguses ütlema, et minuga on kõik korras. Ütle emale, et ta ei muretseks ja et igatsen väga ta järele. Ma kirjutasin mitu kirja, aga alles nüüd on mul võimalus üks ära saata.

Tõlkinud Silver Sära

Infos on jõud

Artur Räpp

Alati algas see nii.

Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl:

„Tõbras surnud, põrmu paisat…“

Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.

Katkend peatselt ilmuvast romaanist.

I

Tol 1992. a. suvehommikul oli äärelinna tänav peaaegu inimtühi ja Marek märkas Davidit juba kaugelt. Tavaliselt aeglaselt lonkival veidrikul tundus täna tavatult kiire olevat. Veelgi enam hämmastas poissi see, et David ligi astus ja jäätist ostis. Justkui sellest veel vähe oleks, kiikas papi üle õla ning sosistas:

„Mind jälitatakse! Kui ma homme hiljemalt lõunaks pole siit mööda läinud, mine sinna, kus me alati juttu ajasime! Suure remmelga õõnsusest leiad paki kirjaga. Aga jäta see jutt vaid meie kahe teada!”

„Surnud on igavesti tore olla,” ütles poiss karvasele kaisukarule, keda ta endaga igale poole kaasa lohistas. Tegelikult olid sellised mänguasjad küll temast kõvasti noorematele mõeldud, kuid ta ei hoolinud sellest sugugi. Ta oli ju surnud.

Karu noogutas tummalt ning üritas poisiga sammu pidada. Koos rühkisid nad läbi kummituslikult tühja linna ning otsisid kohta, kus järgmine öö mööda saata. Seni polnud neile veel midagi sobiliku ette sattunud.