SciFi

Kristjan Sander

Tekst on varem ilmunud kogumikes "Täheaeg 1: Sädelevad uksed" (kirjastus Fantaasia, 2002) ja "Fantastika" (kirjastus Fantaasia, 2004)

Siim Veskimees, 2013

... ja teadlased kummardusid vaatama, mis seal sees on.

Tõnis Andreas Hallaste

Ostja

Kui ma kasutan selle olendi puhul sõna „tema”, siis väga tinglikus mõttes. „Ta” pole siiski selgelt piiritletav isik. „Tal” on küll oma teadvus, see on lihtsalt teistmoodi kujunenud kui loomulikul teel sündinud või tehislikult loodud olenditel.

Nimelt on kogu tema olemus vaid mõtteribadest moodustuv põimik, näiliselt juhuslikult jooksvate uitude koondumine teatavaks kogumiks, millest kord juhib tegutsemist üks mõttesuund, kord teine.

Siim Veskimees, Kuu Ordu 2070

„Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt.

„Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult.

„Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa.

König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse.

Jeff Carlson

Mulle öeldi, et ma ei tunne midagi, ent mu unenäod olid kohutavad – valu ja kitsikus, rusuv rõhumistunne, kuid mitte miski ei suutnud alla suruda mu elevust. Ma samas unelesin ka lendamisest, unistasin, et ma sukeldun otse maapinnalt ja prantsatan suurejoonelisse uude maailma, ent tabasin vaid valgusvilke, enne kui mu silmad rebenesid ja abrasiivne kaljumass mu suu ja näoõõnsused enesega täitis.

Mõistus jätkab isegi uimastatult ja teadvusetult visalt asjade mõtestamist. See mäletab.

Seoses Amberi sarja viimase osa „Kaose prints” tõlke peatse ilmumisega toome siinkohal ära katke intervjuust, mille kirjanik andis originaali avaldamise järel.

Maniakkide Tänava artikkel tekitas tõenäoliselt nii mõneski lugejas küsimuse, mida siis tolles töötoas ka kirjutatud on. Avaldame siinkohal artikli lisana kolm pala kahelt autorilt.

Proovisõit ehk kuidas vürst kuu peale kippus
J. J. Metsavana

Veiko Belials

Kuller Cato sari ilmus aastatel 1997/98 ajalehes „Kuller” ja jäi toona loogilise lõputa. Tegu oli kerglaste lookestega ruumikullerist, kelle moraalne pale lubaks tema ametinimeks vabalt ka „suller“ kirjutada. Minu arust oli see Taivo Rist, kes kunagi Estconil mainis, et teda küll huvitaks, millega kuller Cato ja ka Malcolm McCoy sarjad lõpevad ja küsis, kas ma pole lõppu kirjutanud. Eks ma siis kirjutasingi, millagi enne 2008. aastat.

Ahvide Tarzan

Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. Niipalju kui maapinnalt näha võis, algas see kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See polnud ka üks sähvatus, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, selle kulg oli hoomatav. Kõuekõmin oli ehtne – see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse.

Kerdo oli juba paar tundi Nikerjärve kaldal istunud. Kala võttis kenasti, aga oli väike. Paarkümmend ahvenat, millest kõige suurem oli umbes 15 cm pikk, mõned särjed ja mõned kogred.

Aga siis ei uskunud Kerdo oma silmi. Õnge otsas viskles kuldkala. See on üllatav, et Nikerjärvest kuldkala saab. Aga need on hõbekogrest aretatud, nii et võib-olla siis mingi mutatsioon? Väga tähelepanuväärne.