Esmatrükk

?Haah!? karjus jõulumemm jõuluvanale valjult hingeldades väga lähedalt näkku ja ajas oma niigi punnis silmi agooniahoos veelgi enam ette. ?Haah! Lase lumehelbeke minusse! Lase! Lase!?

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.

Pkwini ja Atendi tagasijõudmine oli kaugele kuulda ? küla esimeste hüttide juures haugatasid koerad, Utekmani pool aidaehitusel vaikisid haamrilöögid ning tänavail asendusid laste kilked asisema lalinaga.
Muran ajas end püsti, kohendas häirimatult pükse ning astus maja nurga tagant tulijaile vastu, ise samal ajal hoopis kahte peenrariba silmitsedes, kus umbrohi häbenematult võimust võttis.

?Mitte kedagi,? hüüdis Pkwin talle juba enne õuele jõudmist, ?Nad kõik on läinud.?

Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud.

1.

Ühes orvas rippus Blanqui? portree. Millegipärast teadsin, et siit pääseb salongi. Tumeroheline eesriie varjas laia kaarena kujundatud läbipääsu. Ruumis olid väikesed lauakesed ja kohvitassid nendel veel soojad, peened nikerdustega toolid hooletult segamini, nagu oleks neid justsama kasutatud ning pehmetel mugavatel diivanitel seina ääres võis veel märgata lohkusid, mis olid jäänud seal istujatest. Õhus hõljus importsigarettide ja veinide hõngu, ühel laual olid segamini mängukaardid.

?Sweet child in time you'll see the line
The line that's drawn between the good and the bad
...?

Deep Purple ?Child In Time?

?Kas sa naerad mu üle??

?Ei, loomulikult mitte,? kihistas Alice ning andis mehele musi.

?Ära siis seekord liiga kaua üleval ole,? manitses ta ning lahkus toast.

Seadsin ennast kodus mugavalt istuma ja vaatasin seda sõnumit, mis tee peal saabunud oli, kuid mida ma väljas vaadata ei viitsinud. Olin ümberkukkumise äärel ja väga õnnelik, et ma sõnumit tänaval uurima ei hakanud. Ilmselt olekski ma sinna tänavale jäänud. Esimene mööduv auto oleks sõitnud otsa mulle kui mõttetult keset teed passivale elemendile.

I

minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde.

sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks.

1.

Miljonivoldine sähvatus põrutas läbi minu õhulise olemi. Nägin kaarleeki, sädemeid ja tundsin põlenud isoleerpaela lõhna. Järgnes hirmus kõmakas. Enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin ärritavat naeru.

“Hahahhaa, tundub, et sa ei uurinud juhendit.”

Lugesin!, tahtsin karjuda, unustades, et hääl mul puudus – suhtlemiseks olid telepaatilised kanalid. Kurat, kuidas oli võimalik – lisamäluta – kõike meeles pidada.

“Varsti oled üksi ja kui sulle ei meenu, et äikesepilvede vahele ei maksa parkida, siis oled hädas.”

Loodus oli sellel hiiglaslikule kivimürakale andnud huvitava, lausa isikupärase välimuse. Alt kitsam ja ülevalt laienev, meenutas tema kuju eemalt vaadatuna suurt seent.

Justkui ettenägelikult olid tuul ja vihm selle looduse meisterliku skulptuuri kivise jala sisse aastatuhandetega uuristanud laia poolkaarja õnaruse, milles hälbinud teeline tänuväärse peavarju võis leida.

Pilkases öös põles kivi kaitsva krooni all kolm lõket. Õnaruses endas magas murtud lehtpuuokstel kolm meest. Neljas, kõige noorem, oli vabatahtlikult jäänud väsinud rändurite unerahu valvama.

Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta.

Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu:

“Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.”

Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella.

***