Esmatrükk

Hallid inimesed

Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni.

Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid.

Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga.

Kauaks jätkub lootust

Leena istus kägaras kongi akna all ning püüdis mitte millelegi mõelda. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü, ta tegi kõik, mis suutis, et teisi peatada.
Aga seda tehti ikkagi, ütles hääl tema peas halastamatult. Oleks tulnud ette võtta midagi muud,  midagi teistmoodi, ennast säästmata, sest kõiki neid inimesi päästes pole tema enda saatusel nagunii tähtsust. Poleks tähtsust. Nagunii pole enam, oleks vähemalt millegi nimel ela... millegi nimel surra.

Relvade kasutus

Triinu Meres

Ennustajanna juuksed olid pikkadesse rasvast ja tolmust tumedatesse patsidesse põimitud ja kortsulisest näost vaatasid vastu nurkadest rähmased silmad. Aga tema täidlased rinnad lohmaka hõlsti all näisid pringid ja vetruvad ning käsivartel mängisid lihased sileda põdrakarva naha all.

Vana haige naise nägu noore ja tugeva keha kohal.

Lood rääkisid, et ta on elanud sadu aastaid, võttes endale noorte tüdrukute kehasid, mille kohal tema eakas nägu alati samaks jäi.

Sanguis ad æternitatem

Sulle, juhuslikult kohatud tundmatule

 

See juhtus – inimkeeli öeldes – tükk aega tagasi pühapäeval, veidi pärast keskpäeva, maaliinide autobussis. Kõik istmed olid kinni ja vaatamata oma eale jäin ühes kärukese ja tagasihoidlike hommikuste täikaleidude kotiga seisma. Mõni tosin meetrit enne peatust andis ta konduktorile märku, et tahab peale tulla, tõi üles ühe oma kohvritest ja palus veidi oodata, et ta jõuaks tuua teise.

Hr Biedermanni pärandus

Jaanus Saksing

 

Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile.

*

Õhtutund vanaema köögis

Jaanus Saksing

 

„Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde.

„Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes.

„Lugu?” imestas vanaema.

Siim ja Laura

Kümme tuhat aastat üksikvangistust

Kuna vist keegi ei suuda end kursis hoida kõigi Eestis ilmuvate ulmejuttudega, märgime selgituseks, et inspiratsiooni alljärgnevale on pakkunud Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ("Täheaeg 4", 2008).

 

Taivo Rist

Surmatrompet

Kersti Kivirüüt

Kogu lugu algas sellest, kui me Ristiniga Endli üles poosime. Või siis tegelikult algas lugu palju varem, ilma et meil sellest raasugi aimu oleks olnud. See lugu hõljus nähtamatu vinena luhal, rabasaarte palumätastel ja jõekallastel; seda pajatasid inimmõistusele tundmatul sosinal ahtad soopuude võrad ja pikad tarnakõrred. Ainsad, kes olid loo unustanud, olid külaelanikud. Mistõttu meid täiesti pahaaimamatult sellesse jõledasse sündmuste ahelasse kistigi.

Betoonist vikerkaare all

Maia Tallas

1.

Ajad olid muutumas.

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk