Esmatrükk

I
Hill Valley, California
1986, 11. juuli

Mis te arvate, kuidas on käia tüdrukuga, kes teab, kuidas teie ühine tulevik välja näeb?

Mitte ainult, et ta ei tea - milline naine ei teaks täpselt tulevikku, eks ole - vaid, et ta on seda ka näinud.

Ja mis kõige hirmsam - ta on näinud ennast vanana ja ta on näinud teid, tema abikaasat ennasttäis kehkenpüksina.

Ühesõnaga, milline võib olla kooselu tüdrukuga, kes on käinud teie ühises tulevikus?

Ema istus juba laua taga, isa aga oma toolis, raamat põlvedele visatud ning jalgadega kamina poole. Usun, et tal oli nii, nagu ta asetasin, hoopis mugavam. Kuna uksepoolne aknaklaas, ehk kahjuks just see, mis nüüd tuppa tuisku ning lume pehmeid helbeid sisse lasi, puruks löödud oli, vajas isa kaminas lõbusalt praksuva ning leekiva tule soojust kogu selle täies mahus. Ma ei suutnud meelde tuletada, millal me kõik koos sellesamuse vana tammepuust laua taga istusime ja ootasime, mil mu vend ahjust verivorstid otse lauale tõi.

?ja seesinane kõrge Komisjon on niisiis kokku kutustud ja tulnud, täies koosseisus, täielike volitustega ning seega täielikult valmis kõnealust asja arutama?

?konstitutsiooniliste printsiipide kalju, millele toetub kogu meie tsivilisatsioon?

?ja nii edasi ja nii edasi, kurat küll, kaua ometi võib?

Õõnes sõnad kõlasid marmorsaali tühjadest nurkadest vastu ning Ian Dolmani mõtted loksusid nendega ühes rütmis laisalt kaasa.

Eesistuja köhatas hääle puhtaks. ?Mida tähendab lend sellele kaugele tähele hea sõbra Dolmani jaoks??

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke.

Üksik tumehalli vammusega ratsanik peatas oma hobuse tillukese kõrtsi ees. Pigem küla, kui kahe kõrvaltee risti äärde ehitatud joomakoht oli nii väike, et sellel polnud isegi oma nime. Kohalik rahvas hüüdis seda lihtsalt Kõrtsuks ja kaugemalt tulijate jaoks kiikus uberiku ukse ees paarist lauajupist kokkuklopsitud silt, millele oli kohmakalt maalitud õllekapp ning seakints. Suuremate reisijaamade ukse peal passis tavaliselt alati üks või kaks tallipoissi, et auväärt külaliste hobustele juua anda ja seejärel nad heintega täidetud sõime juurde juhatada.

KUNAGI, AEGADE ALGUSES ujus päike üle Suure Mäe. Maapind punastas, vihkas ennast ja võttis nõuks roheliseks muutuda. Päike aga lõõskas ning pilgutas silma rohmakalt vormitud mäerüngale. Valgus uhkas üle Mäe ning tragid kiired otsisid sissepääsu. Nad tantsisid läbi pragude, piilusid musta hämarusse ja tormasid läbi pisikeste avauste. Üks vallatu päikesejänku võttis istet pisikesel karvasel pallil. Pall tegi silmad lahti, piiksatas ärevalt ning üritas jõuda varju. Selleks osutus tema oma peremees Skirk.

Avasin silmad, kuid ere valgus sundis mind neid kiiresti taas sulgema. Ettevaatlikult uuesti katsetades ootasin, kuni silmad ümbrusega harjusid, proovisin ennast püsti upitada aga kukkusin hoopis pimedusse. Kuid mitte kauaks - uus virgumine toimus üsna pea. Ma ei usu, et eelmisest oli läinud mööda rohkem kui 3624 sekundit. Õigemini ma teadsin täpselt, et ärkamisest oli just nii palju sekundeid möödunud.

Hull Sakslane

Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega hakkas mulle meeletult meeldima.

Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna.

??oled ei keegi ja samas ka kõik
oled kui raamatust rebitud lõik
millel algust ei ole ja lõppu ei näe
sinust haarata püüdsin
veena valgusid käest??

?Nii imelik luuletus!?. Suvilaesisel laudisel istuv Marile oli pisut pettunud. ?Ise sa ütlesid, et see on väga ilus luuletus!?, arvustas blond plikatirts jalgu kõigutades autorit.

Jõgi oli külm, kui ta sellesse astus. Jääkristallidena põletavad veekeerised niutsusid ümber ta jalgade, pekslesid ringi, tõusid, paiskusid õhku. Vetikakihi siidjas selgus hajus – mitte kohmakusest, vaid meelega – jõepõhjas ärganud liiv täitis selle oma ühtlase tusasusega. Kivid kadusid.

Metsas laulis kaur.

“Tsiuuk-tsiuuk.”

Esimene pillimees mängib endale leinamuusikat. Ja ometi oli see ilus hommik. Üks sellistest, mille puhul Vatstõk tavatses öelda: “Hea päev – hea päev, et surra.”