Esmatrükk

„Miks sa seda teed?”

„Ma tahan, et see maailm saaks paremaks paigaks.”

„Ja selleks paned oma elu kaalule, et tungida Soovide Kivini?”

„Jah.”

Proloog

See ei olnud tavaline tasandik, millel jäiselt lõikav sügistuul painutas kiduraid mände. Ei, see oli morn, lootusetu ja üksluiselt sünge turbaraba. Nukker rusket värvi kõnnumaa, selle tühjust vaid rõhutasid siin-seal paistvad värdjalikult kõverdunud mustjad puud, mille raagus oksad vaevaliselt taeva poole sirutusid, justkui püüdes aimata tinahalli pilvemassiivi taha peituva päikese asukohta; niiskest ja külmast õhust võis arvata ligineva talve hingust ning vähene rohelus oli juba ammu kollaseks luitunud.

Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema.

Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises.

Ma siis kirjutan kõigest, mis te soovisite. Ausõna, ma ei varja enam midagi ja kui tahate midagi täpsustada, küsige ainult.

1.

Laip lebas elutoas. Kontkõhn vanadusest valgete juustega mees, teksade ja suureruudulise flanellsärgi väel. Juukseid määris veri. Helepruun nahk ta konksu tõmbunud sõrmedega kätel jättis mulje, nagu oleks see paberist õhem. Tema kõrval lebas ümberpaiskunud lauakeselt põrandale lennanud raamatute kuhi.

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Helli orbiidil kunagi vaja läinud.

Esik.

hoo hoo hoo

add new file

Taevas pole

ülal, ega põrgu

all. Sees on nad.

„Ja kust te siia oskasite tulla? Poe juurest küsisite, et kus teil siin mõni imelik elab?“

Kõhn nokkmütsiga mees seisis majakese trepil ja vaatas poissi ja tüdrukut enda ees maja varjus. Poiss oli natuke lühem ja tal olid käes diktofon ja mapp. Tüdrukul oli väikese seene sarnane ümmargune soeng ja ribaprillid.

Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma.
Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda.