Esmatrükk

Kaupo Meiel

“Istu, tüdruk,” ütles Suur Võlur ja osutas teisele poole lõket. Tütarlaps kõhkles veidi, kuid toetas end siis mustaks tõmbunud rondile, mis oli ilmselt puit, kuid selles ei võinud kindel olla. Kui kindel võib üldse olla varjudes, õigemini neis, mis varje heidavad? Vaja oleks varjukujusid näha, puudutada, haista, et neid ära tunda, kuid tüdruk adus, et täna pole selleks aega ega põhjust. Ta seadis end paika ja venitas paksu villast rohelist kampsunit allapoole, sest oli sellest veidi välja kasvanud, ning suunas pilgu hubisevatele leekidele.

Peeter Helme

Tegelikult oli see ju teada, et nad tagasi tulevad. Te teadsite seda. Teie. Kõik. Teadsite. Algusest peale. Nad olid seda ise ju tõotanud. Öelnud, et see ei jää nii. Et nemad ei saa sellega leppida. Et nemad ei saa selle häbiga elada. Selle häbiga, et nad lihtsalt nii jätakski asja kus see ja teine ja loobuks teist. Pärast kõiki neid ohvreid. Kõiki neid kannatusi. Loobumisi. Pingutusi. Ei-ei, see oli algusest peale teada, et nad ei jäta seda asja nii.

Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“, mis on olemas käsikirjas, lükati tagasi toimetaja Pierre-Jules Hetzeli poolt, kingitud autori poolt Pariisi krahvile, kaotatud ja taasleitud

Jean-Pierre Laigle

Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander

J. M. Troska (1881–1961) mälestuseks,

kes oli pärast Verne’i esimene kapten Nemost kirjutanu (1939).

TEGELASED:

VÄITLEJAD
ESIMEES
MANGAAN
CABBALET
JACKSON
NORTON
POTAPOV
EMA
LAPS
KOMANDANT
HÄÄL TAEVAST
PULMALISED (rahvalaulu kapell)
3 SAADIKUT
EIT
TAAT
LOOMAAIA DIREKTOR
EKSPERT
JACK KENNEDY
ROBERT KENNEDY
NIKITA HRUŠTSOV
GALAKTAATOR
TAEVAISA
UURIJA
MINISTER
PERSONALIAMETNIK
ARST
KUNN
UNIVERSUMIVÄRAVATE VALVUR

I

Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi

Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel.

„Doktor!“

„Minister!“

1. Täiesti tavaline kevad

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud.

Lülitasin diktofoni sisse.

as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit?” vaadates korraks minu poole lisas ta: ”Ankist?”

Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina.

Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust.

Lastel oli palju müüte, mis olid tekkinud pärast seda, kui täiskasvanud aidsi surid, kuid vaid üks neist oli seotud jõuludega. Müüdi järgi võis ainult jõululaupäeval pääseda paremasse maailma. Küsimuses, milline see parem maailm on, läksid laste arvamused lahku. Pisikesed uskusid, et seal on kõik täiskasvanud, ka nende vanemad, jälle elus. Natuke vanemad arvasid, et seal elab täiskasvanud inimesi ja et sinna pääsedes on „kõik asjad nii kui enne“.

Aasta 2120 lend

Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris. Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul lähemale astus.

«Hau, Kent,» ütles ta peatudes kahe meetri kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt.