Esmatrükk

Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga.

“Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!”

„Focke-Wulf’i" esirattad puudutasid maandumisrada, kiirus langes ja lõpuks kukkus ka sabaosa alla rattale. Mootorite jõurates ruleeris pommitaja seisuplatsile, mille sauadega vehklevad korraldajad kätte näitasid. Et lennata 6000 kilomeetrit, oli Fw191 seekord küll 4 tonni pommide asemel hoopis lisakütust kandnud.

Seal Tartu linnas Rüütli tänaval, kus vanasti oli ?Mäng ja Kool?, sealt veidi edasi Treffneri poole ja siis üks nõks üle tee, vaat seal otsustas Kaarel Ehasalu avada vanakaarmi- ja suveniiripoe. Ta oli tähele pannud, et kunsti asemel müüs viimasel ajal vanakraam iseäranis hästi, eriti suviti, mil linna peal hulkusid igavlevad turistide jõugud, kes meelsasti valuutat oleks kulutanud, aga ei leidnud sobivat kohta. Kaarelil oli aga Valgjärve kandis mitu head sugulast, kes mõistsid kampsuneid kududa, sepatööd teha ja puust igasugu asju voolida, ning sellise kraami peale olid turistid maiad.

Arja seisis akna ees ja vaatas, kuidas Joe läbi paksu lume maja poole rühkis. Mehel oli seljas karusnahkne kasukas ning ta kapuutsist väljaulatuva ninaotsa ümber kerkis auru. Joe kummardus kohmakalt ja lisas aiavärava ees põleva õlitõrviku paaki kütust. Õli oli ainus, mida neil jätkunuks kasvõi sajaks aastaks. Tõrviku tuluke lihtsalt pidi kogu selles lõputuna näivas pimeduses kaugele silma paistma.

Arja teadis nägematagi, et Joe habe ja vuntsid on jäätunud ja et ta käed paksudes nahkkäpikutes on külmast punased.

Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend.

Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet.

Kerge lamedapõhjaline paat liikus vaks-vaksa võrra mööda uduloori mähitud jõge ülesvoolu. Jõekalda soistel heinamaadel polnud peale häälekalt kudrutavate pulmahoos konnade aimata ühtegi hingelist.

Paadis istus kaks meest. Vanem ja tõmmum oli heitnud enesele üll villase keebi, mille oli ostnud kuu aega tagasi Sjaellandist ristitud anglosaksidelt. Ümber habetunud näo oli ta sääskede kaitseks mässinud valgeks pleegitatud puuvillase räti, mille oli soetanud juba ammu kodulinna – Samaniidi impeeriumi südame Buhhaara - turult.

Kuninglikult pidulikus rohkete hõbekaunistustega punases sügava peakotiga mantlis tilluke kogu võimsa musta hobuse seljas kihutab läbi metsa nagu oleks tal kõik maailma paharetid kannul. Tegelikult on tal kannul see paharettidest kõige halvem – aeg. Otse piitsaga peksab see.

1

Oli laupäeva varahommik, mistõttu Nikolai alles magas, kui vana helesinise kabiiniga krägisev veomasin väravast sisse oigas ja muru sisse sügavaid jälgi surudes aiamaani vuras. Uks kolksatas lahti. Saapad pritsisid pori ja maandumismütsatusega koos kõlas valjuhäälne vandumine.

?Pane no ometi lauad alla!? karjus Aadu maja poole. ?Masin vajub ära ma räägin sulle!?

Pikka aega arvasin, et pole maamunal õõvastavamat kohta kui Reola Röövlimägi. Ainuüksi küla nime etümoloogilises tähenduses peitub hoiatav viide: reo-la – koht, kus elavad reod, rajakad röövlid. Reola Röövlimägi kõlab seega topeltkurjalt.