Esmatrükk

Lumesadu oli kestnud juba viiendat hommikut. Hok ajas end aegamisi püsti ning lükkas maha soojahoidvad loomanahad. Tavaliselt keegi tema hõimust nõnda vara ei ärganud. Polnud vajadust. Iial polnud hommikul nõnda külm olnud. Ent nüüd oli soojaandev lõke kustunud ? midagi, mida poleks iial tohtinud sündida. ?Kus oli Toran? Tema asi oli lõkkesse päikese suremise ajal puid visata.? Vihaselt ümisedes ajas Hok end asemelt üles.

Raul ringutas. oli keskhommik, päike kumas läbi paksude kardinate. Tundus olevat ilus suvepäeva algatus, tundus olema ilus Rauli sünnipäeva algatus. Pikk tore päev ootas ees.

"Pikutan veel veidi. Iga päev seda endale lubada ei saa! Ja Pidi naine ka just eile komandeeringusse sõitma! Ideaalseid sünnipäevi juhtub kahjuks harva."

Uksekell lõpetas ta lesimise. Visanud riided selga, tõttas Raul õue värava juurde. Seal seisis vormis mees.

"Kuller, teile on pakk."

Allkiri ja väikese pakiga kööki.

Must ja valge

Tegelikult ei ole teadus kui osake tänapäeva maailmast üldsegi mitte nii inimkauge ja matemaatiline, kui paljud arvavad. Mina näiteks olen alati selles mingi salapärase võlu leidnud olevat. Vahelduseks on ju täitsa huvitav teha endale selgeks astrofüüsika või orgaanilise keemia või programmeerimise põhialused?

“Missasii?” imestas mutt.

“Paber, noh!”

“Mul on palju paberit! Võin sulle anda küll!” muutus nõid lahkemaks.

Tarmo võttis taskust hunniku passe ja näitas Jagaale.

“Ei, selliseid küll pole!“

“Aaa.. mis sa meie maal teed ?” jätkas mees.

“Tuuli taahtmine vaanu aaegu meenutada! CCCP-i aajal käisin ikkka siin suuvitamas!”

“Ega sa järsku terrorist ei ole?“ päris Tarmo.

“Sadist oole ma küll. Aga traktorist küll miite!” seletas nõrga kuulmisega mutt.

“Nii! Paki asjad kokku! Lähed Venemaale tagasi!“ ütles mees

Paul Anton sai kolmapäeva varahommikul surma neljal moel korraga. Kerge vihmake, mis Riia tänavat looritas, polnud veel hajuda jõudnud, kui see juhtuski. Ta oli astunud sõiduteele, libastunud ning löönud kolba kukla läheduses vastu kõnnitee kõrget äärekivi sirgeks. Samal hetkel tõmmati ta läbi hiigelveoauto, mis, veider küll, millegipärast trajektoori läbi kesklinna oli valinud, rattakoopa.

Kaks silmi kipitamaajavalt haisvat, musta nahka riietatud ning millegipärast pidevalt käsi põues hoidvat gnoomi eskortisid Gustavit mööda maaaluse labürindi pimedaid koridore. Nad olid käinud juba üsna kaua, tundus, et vähemalt veerandi tunni jagu, enne kui juhitavat aeg-ajalt õelate pilkudega kostitavad saatjad viimaks ühe mittemidagiütleva kambriukse ees pidama jäid. Pikem gnoom, kelle näol laias pikk punakas arm, osutas hooletu liigutusega uksele, irvitas hirmuäratavaid kollaseid kiskjakihvu nähtavale tuues kurjalt ning saatjad eemaldusid mõõdetud sammudega pimedusse.

Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter.

Lugu avaldatakse "Marduses".

Kõige värskem kommunikeerumis- ja suhtluskäsitlus soovitas istuda lihtsalt maalähedases ringis toolidel, nii et ?aur? kaduma ei läheks, nii et emotsioonid jääksid ringlusse. Mingit lauda ei lubatud keskele seada, see oleks lõhkunud ruumi tekkinud maailma kaheks, üla- ja alaosaks. Kuid inimene on tervik! Ei ole alaosaelu ja ülaosaelu. On elu. Nojah, nii rääkis igal juhul meie direktor.

Mu vanemate maja ümbrus on alati igasugustest vaimudest, hingekestest ning tontidest kubisenud. Lapsena harjusin nendega ära niivõrd, et isegi suurena lubasid nad mul endid näha ja mõnusalt juttu ajada.