Esmatrükk

Mati ärkas kohutava röökimise peale. Ta avas silmad: lärm katkes ja tõdemus, et karjujaks oli ta ise, ei muutnud vastikustunnet väiksemaks.

„Jube unenägu, peaks teed tegema, pea valutab.“

Mati liigutas pead ja tundis, et kael on kange ning keha vastikult tuim, ihuliikmed rasked, olemine sandivõitu.

„Magaks edasi, äkki läheb paremaks. Õudne, milline pohmell! Või midagi muud? Kaklesin eile? Ei mäleta. Eriti vastik unenägu!“

Käesoleva jutu näol on tegu töötlusega Bix Pokupoja 2005. aasta oktoobri "Algernonis" ilmunud jutust "Laatsaruse needus". Lugu on avaldatud Bix Pokupoja heakskiidul.

"Algernon" sai omal ajal asutatud kirjutamise õppimise kohaks ning juba ilmunud materjalist uusversiooni tegemine haakub selle eesmärgiga toimetuse hinnangul suurepäraselt.

Vihmapiisad esiklaasil.

Üks jõululugu keskaegsest Tallinnast

Laual küünal särab
ja kuusk on ehteid täis.
Jõulud ei lõpe ära,
see mõte mul peast läbi käis.

Lumememm nukrutseb hoovil,
ta märkab veel küünalde sära.
Las täituda nüüd minu soovil,
et jõulud ei lõpe ära.

Ei helgi enam midagi mu ees
ja kadunud küünalde sära.
Kuid tean, et minu südame sees
jõulud ei lõpe ära.

Katariina Ratasepp,
9-aaastane

Üks keskaegne lugu vanast Tallinnast.

1427 aasta 19. märtsil, Püha Joosepi päeval, oma tavalise ennelõunase uinaku ajal nägi prints Antonius ääretult veidrat und.

Minu vanatädi suri sel varakevadel. Ta oli juba väga vana, ligi kaheksakümnene ning ma arvan, et see oli suureks kergenduseks paljudele, eelkõige temale endale. Üksinda, suguvõsa poolt praktiliselt unustatuna vanadekodus oma viimaseid päevi õhtusse veeretades oli ta objektiivse reaalsuse lõplikult subjektiivse vastu vahetanud. Tema matused toimusid juba nädala, testamendi ettelugemine kahe nädala pärast. Mina olin ka sinna palutud.

„Ainult niipalju saad sa maitsta minu verd, nälgiv koer. Ma ei hävi, ma elan ärksalt ja vapralt seni, kuni mu maks kannab, ja siis edasi minu hõimus. Sina ei suuda katkestada meie teekonda, vikatimees, me kasvame sinu jaoks liialt jämedaks!“

Kestvus, Tuletaga tänavustest noortest turjakaim, rapsas teraga ülalt alla ja astus eemale. Külm vihm sellel aastaajal, mis pidanuks olema talv, uhtis vere ta näolt hetkega habemesse, kuhu see tumedate ripitsatena venima jäi.

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.

Enne, kui kõik alguse sai, olid vaid tühjus ja pimedus. Ja siis tuli Vanakarvik, Kogu Ilma ja Selles Leiduva Isand. Ärge uskuge, kui teile öeldakse, et Jubal lõi inimesed.

Tegemist oli lihtsalt loomevargusega.

Savist olete te võetud. Ärge lootkegi, et sinna tagasi saate.

Vana Krement

ESIMENE

See juhtus siis, kui kõik oli veel pime ja tühi. Polnud midagi peale pimeduse. Ja tühjuse.

Lugu avaldatakse "Marduses".

Hommik

Venemaa. Baikali sõjaväeringkond. Riikliku Julgeoleku Komitee Piirivalvevägede raadioluure Zakamenski polk.

Nooremleitnant Gubov tõuseb koikul ehmatusega istuli - keegi kolgib pööraselt ta toauksele.

Ajanud kirsad paljaste jalgade otsa kõigub ta unesegasena ukseni.

Lävel seisab väeosa ülem alampolkovnik Fomin luitunud maikasärgi väel.

Gubov üritab määrustikku järgida, aga polkovnik rahmab tõrjuvalt käega, ta näos peegeldub pohmellisegane paanika. “Oi bljääd! Ema, sünnita mind tagasi! Oi emake! Milline mure!”

?Tee, et sa kaod, uss!?

?Kuradi sohilaps!?

?Nõid!?

?Mine tagasi huntide juurde, kust sa tulnud oled!?

Põlastavatest hüüetest tagaaetuna jooksin lõkke äärest ära metsa, nägu katmas pisarad. Nad ajasid mu minema. Minul ei olnud kohta nende seas.

Jooksin järjest sügavamale, põgenedes iseenda maiste deemonite eest. Puuoksad kriipisid mu paljaid jalgu, nägu ja käsivarsi, kuid see ei seganud mind. Õhus rippus hingemattev rebestatud naha lõhn. Ma jooksin nagu tagaaetud loom surmahirmus, proovides end asjatult metsas ära eksitada.