Esmatrükk

Kinnisvaraagent Finch tõukas õlaga rasket ust. See avanes hädaldava kriuksumise ja kägina saatel, summutades hetkeks musträstaste äreva säutsumise, mille kahe mehe ilmumine lossiõuele oli esile kutsunud.

«Minu arust kriuksub uks just parjalt,» ütles Collins. «Selline ettevaatlikkusele manitsev võigas hääl -- nagu avaks mõnda hauakabelit. Uks ise on ju kah stiilne. Loodan, et uus omanik seda välja ei vaheta.»

«Uks on 18. sajandist. Vastavalt lepingule ei tohi ta nii vanu asju välja vahetada,» vastas Finch. «Heal juhul ta ainult õlitab seda.»

Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime.

Lood, mida mulle pole jutustatud

Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.

1.

Vasksed seinalambid vedasid suitsusesse õhku kollakaid koonuseid. Pool tosinat meest suitsetasid keskendunult, täielikus vaikuses. Nad paistsid midagi ootavat.

Tähelaeva maandumine Maal ei olnud just väga tavapärane sündmus. Enamik asustatud planeete olid niivõrd kauged, et püüdsid ise oma probleemidega toime tulla. Maa oli aga lapsepõlve planeet, arenguks ära kurnatud ja tühi.

Meeskond lahkus laevalt. Nemadki olid inimesed, osalt võõrplaneetlased, osalt aga ka Maal sündinud.

Nagu omal ajal kombeks, kadus meeskond nüüdki kõrtsidesse laiali. Tähelaev jäi laadijate hooleks. Meeskonnal oli targematki tegemist.

Valge udu, all lesimas purpurikarva maa, ülal hajumas rohekat tooni taevas. Vaikus, mille sarnast lauskmaa kohal oodata ei oskaks. Tuuletu atmosfäär. Valge udu.

*

Hiiud, hõljumas udus. Õhkõrnad, hõljuvad, kerged. Nende tuulest viidud jätked ulatumas alla, puutudes punast maad, et seejärel anda hiiule suund tähtede suunas rohekas taevas. Tõusvad ja langevad hiiud, triivivad olendid.

*

Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» (

Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama.

Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.» Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas seejärel side sisse.

Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi.

Kolmapäeva hommiku kohta mängis muusika liiga valjult, sellest sai härra Braun kohe aru, sest pool nädalat oli alles ees ja Saara sugusel libul polnud millegi üle rõõmustada. Tema rahakott tahtis täitmist ja meestega ringi hoorates sai ainult poole sissetulekust. Teise poole teenis ta pornofilmides koos habetunud ja inetute, kuid kiimas meestega mööda voodeid ja lauaaluseid püherdades, nii et lõpuks kaameramehe põlved valutama hakkasid, kuni iga sent sai võrdseks kehade poolt imiteeritud liigutustega. Valmisid laenutusehitid nagu Libude Ohver ja Metsikused mamma pool osa 2.

«Esmaspäeval tulime kohale ja lõime fašistid metsast välja. Teisipäeval ründasid nemad ja lõid meid metsast välja. Järgmisel päeval olime juba lisavägesid kogunud ja peksime nad uuesti metsast välja. /-/ Lõpuks tuli metsavaht ja ajas meid kõiki minema.»

Vana partisani jutustus.

***

Umbes keskkoolis tekkis mul huvi arvutite vastu. Isa ostis oma töö tegemiseks koju arvuti, ja kuna tema oli siiski suure osa päevast tööl, oli masin peale kooli kohe minu käsutuses. See polnud muidugi mingi imeloom, isa polnud mul mingi ülemakstud riigitegelane, vaid kõigest üks osakonnajuhataja kohalikus tehases. Seega midagi väga võimsat ta endale lubada ei saanud. »Arvuti on tööriist, mitte mänguasi», tavatses ta öelda. Siiski polnud see arvuti täiesti kontorikonfiguratsiooniga. Oli protsessoril neid megahertse ja oli megabaite opmälul.

Istusin käsipõsakil oma laua taga ja vaatasin hämmeldunult ekraani -- seal siras kena roosidest lillekimp. See oli ainuke asi, mida mu arvuti oli võimeline hetkel näitama -- klaver ega hiir ei kutsunud temas enam esile mingit reaktsiooni. Mitte et mind mu kalli arvuti hangumine oleks hämmeldusse viinud, pigem oli see finaal millelegi, mis sai alguse hulk aega tagasi.