Esmatrükk

[

Jalamaid selgus, miks kellelgi polnud aega elukaid korralikult jäädvustada. Salvestusel käis lahing. Paik oli arvatavasti kaevandus, kuna mina seal veel viibinud polnud. Hiiglaslikud mustad ebamäärase kujuga loomad liikusid inimeste suunas, kes neid meeleheitliku visadusega tulistasid. Elukad ei hoolinud paugutamisest kuigivõrd, kaotasid tükkidena osa oma kehast ja justkui kahanesid selle mõjul. Siis aga valgus üks otse ekraani keskel laiali. Ma vaatasin küsivalt operaatorile otsa.

Kapten Srrg lõi meeskonnaruumi ukse paukudes kinni ja vandus räigelt. Ukse avades oli talle ninna löönud iiveldamapanev lehk, kus olid segamini etanooli, pohmeluse ja oksehais -- juba alates Sõja lõppedes polnud ükski meeskonnaliige, välja arvatud ta ise ja mõned kõrgemad ohvitserid, selget päeva näinud. Kapten vandus veel kord kõige räigemat astromehe vandumist, mida ta oskas, ja sõnu oli ta kuulnud oma paljudel rännakutel miljoneid.

Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must- valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega innovaatilisust.

Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet, tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi, kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus pillimehi.

Aknast avanes vaade sammaldunud kividele, lahel oli parasjagu sügistuult ja lained loksusid vahutades randa. Ma ei kuulnud loksumist; restorani aknad olid suletud, kuid nad ei sulgenud mu meelte ees mere lõhnu ja hääli. Mulle meeldis see pilt, oma uue suvila aknast hakkan ma nüüd kogu aeg merd nägema. Hämardus, tibutas kergelt vihma. «Kuningas Christeri mõõga» terrass oli klaasseintega, meri siinsamas. Tüüpiline lõunarootsi linnalähedane restoran -- avar, piinlikuseni puhas, hubane; mälestusmärk üleelmisel kümnendil seda maad tabanud kõigelubatusest...

Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt punetavas õhtutaevas võib märgata üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul atmosfääri sööstmas. Õhk on sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning päevast päeva toad üha soojemaks küttis, kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning isegi siis ei saanud nad üle ega ümber hilisöistest suplustest.

«Peedisalatit?»

Jalakaallee lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne elumaja. Susan seisatas. Selline oligi siis Arlington Hall, vanaonu Benjamini pärandus. Suur punastest tellistest hoone oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana kesk tillukest metsistunud parki.

Susan astus edasi. Lehed ta jalge all sahisesid vaikselt. Ta avas raske tammepuust ukse ja sisenes majja.

Jah, just sellisena oli ta seda ette kujutanud. Kroonlühtrid, mõned vanaaegsed maalid, nikerdatud käsipuudega pöögist trepp ja kamin, kindlasti kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle headmeelt.

Triloogia esimene raamat
Maailm

Kui Jumalad on surnud, ei aita muu, kui luua usk.
Kui sureb usk, kaob kontroll ja valitseb kaos.
Ning Jumalad tulevad uuesti...

Matten DeLeer, SA 21176

Algus...

Ta klikkis õrnalt uksenupul ning jäi siis rahulikult ootama. Vaikse sahina saatel sõitis avaus tänavaile lahti ning ta astus välja luksuslikust hoonest. Pikkade, mõõdetud sammudega liikus ta mööda uulitsa ülitasast pinda.

No kui juba kõik räägivad, et UFO-d, miks siis mitte ka mina...

Marika ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba. Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta mõelda. Ja ta lootis ikka veel.

Te ju teate Vana Linna kitsaid, käänulisi, tihedalt majadega piiratud tänavaid? Ja suurt lagedat Keskväljakut? Räägitakse, et kunagi ei olevat see väljak üldsegi nii lage ja kõle olnud. Ainult väga-väga vanad inimesed mäletavad draakoni kuju, mis seal kunagi seisis.

See oli sooja punast tooni graniidist draakoni kuju. Kuju oli nii elutruu, et kui ta mitte nii kõva ja kivist poleks olnud, oleks teda kergesti ehtsaks draakoniks võinud pidada. Draakoni ees oli pisike tiigike või allikas, mis ei külmunud ka käige külmema pakasega ja ei kuivanud ka kõige kuumemas suveleitsakus.