Esmatrükk

Mees seisis laval ja mängis klarnetit.

Ooper oli ammu lõppenud. Hämarus mähkis muusika sulnilt endasse, nukrad noodid sosistasid üht vana meloodiat, mis tõusis pehmelt ja igatsedes laeni, tiirutas tühjas saalis, võimendus akustika meistritöös. Heli lummas saali, jõudis iga selle sopini ja pani paljukuulnud ooperiruumi hääletut kurbust tundma. Siin oli palju kirgesid ja tragöödiat etendatud, ent saal tunnetas mehe siirust ja valu, mida klarnet ahastades edastas erilise piinaga.

Päeval, mil mu kätele ilmusid esimesed inetud paised, meenusid mulle sündmused, mis panid aluse minu praegusele seisundile ja mis röövisid mult kõik, millest olen hoolinud. Tunnen ära oma mõtted ja aiman vaistlikult, et olen e l u s -- mitte abstraktne virvendus nende silmade tuhmis ja külmas hõõguses. Nean, et olen elus.

Diair oli värvikaupmees. See tähendas seda, et ta oli ühekorraga nii võlur, taimetark, kaupmees kui ka sõdalane, sest täpselt nii palju oli selle elukutse pidamiseks vaja osata.

«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade järele kuulata.»

«Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole ööni õlut näost sisse larpida,» ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda tolmust teed edasi küla poole.

Karl seisis kitsa mägiraja alguses ja kõhkles. Ta oli plaaninud teha vaid lühikese jalutuskäigu, kuid nüüd tundus talle millegipärast, et peab selle raja tingimata lõpuni käima. Seal kuskil ootas teda miski. Ta pidi seda nägema. Ta teadis juba, et läheb, kuigi kõhkles veel.

Kobamisi tegid jalad esimese sammu. Ta andis tundmatule kutsele järele ja astus rajale.

«Mis minuga on?» imestas ta. «Ma ei taha ju minna! Mul on ammu aeg naasta motelli.»

[Katariina remix]

kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub.

«Okultism» Alexander C. Rae

Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.

«Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.»

I

Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis -- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu.

Madala ilupõõsastikuga ümbritsetud üksildase luksusvilla tuled särasid läbi öö. Varjulisel pargirajal seisev mees silmitses maja, libistas pilgu üle veidi eemal paikneva väheldase kosmosekaatrite maandumisplatsi ning astus heledasti valgustatud esiukse suunas.

Uksel seisev teener vaatas umbusklikult pikakasvulist kõhetut võõrast, kes kandis pikka, nägu varjava kapuutsiga kuube.

«Peremehel on külalised,» ütles ta kõrgil toonil. «Vastuvõttu ei ole.»

Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja õidepuhkevate toomingatega.

Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma. Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis kahvatuid, päevitamata nägudega päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi.

Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena. Kõik sõbrad olid koju maha jäänud, vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei tahtnud tulla.