SciFi

Ruum oli piisavalt hästi valgustatud. See ei olnud küll loomulik valgus, aga sobis täiesti igapäevaseks elutegevuseks. Janeki jaoks oli see üks järjekordne hommik tolles suletud kambris, kus ta juba mõnda aega elas. Ta oli ärganud umbes kaks tundi tagasi, nii talle tundus. Tegelikult ei võinud ta kindel olla, mis päevaaeg parasjagu on, sest päevavalgust ta ei näinud. Aga muidu ei olnud Janeki elul mitte midagi viga - söök ja peavari olid olemas, muresid ka kuigivõrd ei olnud. Elu oli tal mugavasti korraldatud. Eraldatusega oli ta ka juba peaaegu harjunud.

Charlotte Perkins Gilman sündis kui Charlotte Anna Perkins ning abiellus kaks korda - härrade Stetsoni ning Gilmaniga. Oli oluline Ameerika esseist, kirjanik, kunstnik ja ühiskondlik mõtleja. Tänapäeval tuntakse teda kõige rohkem loo "Kollane tapeet" (1892) järgi.

„Focke-Wulf’i" esirattad puudutasid maandumisrada, kiirus langes ja lõpuks kukkus ka sabaosa alla rattale. Mootorite jõurates ruleeris pommitaja seisuplatsile, mille sauadega vehklevad korraldajad kätte näitasid. Et lennata 6000 kilomeetrit, oli Fw191 seekord küll 4 tonni pommide asemel hoopis lisakütust kandnud.

Arja seisis akna ees ja vaatas, kuidas Joe läbi paksu lume maja poole rühkis. Mehel oli seljas karusnahkne kasukas ning ta kapuutsist väljaulatuva ninaotsa ümber kerkis auru. Joe kummardus kohmakalt ja lisas aiavärava ees põleva õlitõrviku paaki kütust. Õli oli ainus, mida neil jätkunuks kasvõi sajaks aastaks. Tõrviku tuluke lihtsalt pidi kogu selles lõputuna näivas pimeduses kaugele silma paistma.

Arja teadis nägematagi, et Joe habe ja vuntsid on jäätunud ja et ta käed paksudes nahkkäpikutes on külmast punased.

Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet.

Kerge lamedapõhjaline paat liikus vaks-vaksa võrra mööda uduloori mähitud jõge ülesvoolu. Jõekalda soistel heinamaadel polnud peale häälekalt kudrutavate pulmahoos konnade aimata ühtegi hingelist.

Paadis istus kaks meest. Vanem ja tõmmum oli heitnud enesele üll villase keebi, mille oli ostnud kuu aega tagasi Sjaellandist ristitud anglosaksidelt. Ümber habetunud näo oli ta sääskede kaitseks mässinud valgeks pleegitatud puuvillase räti, mille oli soetanud juba ammu kodulinna – Samaniidi impeeriumi südame Buhhaara - turult.

Kuninglikult pidulikus rohkete hõbekaunistustega punases sügava peakotiga mantlis tilluke kogu võimsa musta hobuse seljas kihutab läbi metsa nagu oleks tal kõik maailma paharetid kannul. Tegelikult on tal kannul see paharettidest kõige halvem – aeg. Otse piitsaga peksab see.

1

Oli laupäeva varahommik, mistõttu Nikolai alles magas, kui vana helesinise kabiiniga krägisev veomasin väravast sisse oigas ja muru sisse sügavaid jälgi surudes aiamaani vuras. Uks kolksatas lahti. Saapad pritsisid pori ja maandumismütsatusega koos kõlas valjuhäälne vandumine.

?Pane no ometi lauad alla!? karjus Aadu maja poole. ?Masin vajub ära ma räägin sulle!?

Mati ärkas kohutava röökimise peale. Ta avas silmad: lärm katkes ja tõdemus, et karjujaks oli ta ise, ei muutnud vastikustunnet väiksemaks.

„Jube unenägu, peaks teed tegema, pea valutab.“

Mati liigutas pead ja tundis, et kael on kange ning keha vastikult tuim, ihuliikmed rasked, olemine sandivõitu.

„Magaks edasi, äkki läheb paremaks. Õudne, milline pohmell! Või midagi muud? Kaklesin eile? Ei mäleta. Eriti vastik unenägu!“

Käesoleva jutu näol on tegu töötlusega Bix Pokupoja 2005. aasta oktoobri "Algernonis" ilmunud jutust "Laatsaruse needus". Lugu on avaldatud Bix Pokupoja heakskiidul.

"Algernon" sai omal ajal asutatud kirjutamise õppimise kohaks ning juba ilmunud materjalist uusversiooni tegemine haakub selle eesmärgiga toimetuse hinnangul suurepäraselt.

Vihmapiisad esiklaasil.