SciFi

Paul Anton sai kolmapäeva varahommikul surma neljal moel korraga. Kerge vihmake, mis Riia tänavat looritas, polnud veel hajuda jõudnud, kui see juhtuski. Ta oli astunud sõiduteele, libastunud ning löönud kolba kukla läheduses vastu kõnnitee kõrget äärekivi sirgeks. Samal hetkel tõmmati ta läbi hiigelveoauto, mis, veider küll, millegipärast trajektoori läbi kesklinna oli valinud, rattakoopa.

Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter.

Kõige värskem kommunikeerumis- ja suhtluskäsitlus soovitas istuda lihtsalt maalähedases ringis toolidel, nii et ?aur? kaduma ei läheks, nii et emotsioonid jääksid ringlusse. Mingit lauda ei lubatud keskele seada, see oleks lõhkunud ruumi tekkinud maailma kaheks, üla- ja alaosaks. Kuid inimene on tervik! Ei ole alaosaelu ja ülaosaelu. On elu. Nojah, nii rääkis igal juhul meie direktor.

Alljärgnev on katkend värskeltilmunud Tiit Tarlapi romaanist ÌMeie, kromanjoonlasedì, millega Pärnu kirjastus Ji avab oma ulmesarja ÌUlmeguru soovitabì. Rohkem infot leiab sarja e-päevikust, mis asub aadressil: http://ulmesari.blogspot.com/

Esimese vangistusaasta lõpus ärkas Ygnacio noorem ühel ööl mürina ja kõmina peale, nagu oleksid jõed üle kallaste tõusnud: kõik majapidamises olevad loomad tõusid oma magamisasemetelt ja lahkusid täiskuuvalgel täielikus vaikuses risti üle väljade. Nad sammusid otseteed üle karjamaade ja läbi roostike, sumpasid kärestikes ja rabades, ning kui miski nende teele ette jäi, purustasid selle hääletult. Kõige ees läksid veised ja koormahobused, nende kannul sead, lambad ja kodulinnud pahaendelises reas, mis peagi ööpimedusse kadus.

See lugu juhtus kord jõulueelsel ajal, kui ma läksin Võrtsjärve äärde matkama. Ilm oli ilus, külmakraadid olid puud härmatisse mähkinud, kuid maa oli must. Kolasin kaua järveluhtadel, astusin korra isegi sirinal pragunevale jääle, maausulisena langetasin korra pea rannavallil kasvava igivana tamme ees ja hakkasin tagasi minema oma maakoju, mis asus järvest napilt paari kilomeetri kaugusel.

Lawrence Schimel on avaldanud arvukalt lühijutte ning võtnud osa trobikonna antoloogiate koostamisel; teda on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja ta on võitnud paar kirjandusauhinda, on olnud aga kandidaadiks veel nii mõnelegi teisele. Sündinud on ta 1971. aastal Ameerikas ning haridusteel läbis Yale’is kirjandus-alase bakalaureuse, hetkel aga elab Hispaanias Madriidis, kus töötab oma järgmise romaani kallal.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu.

Arthur C. Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes
Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

The architects of our doom
Around their tables sit
And in their thrones of power
Condemn those they?ve cast adrift
Echoes down the city street
Their harpies laughter rings
Waiting for the curtain call
Oblivious in the wings

The casket is empty
Abandon ye all hope
They ran off with the money
And left us with the rope

Jem Finer

***

Vend Josef seisis ristmikul, kahe sõidusuuna vahele triibutatud alal ja hoidis risti kõrgel.

Rist oli tehtud peenikestest neljakandilistest pulkadest, mis olid korralikult teineteise sisse tapitatud, hoolikalt siledaks lihvitud ja ilmakindla värviga valgeks võõbatud. Kitsale põikpuule oli nii ette kui taha kalligraafilise käekirjaga maalitud “Jeesus päästab meid” ning lisatud kolm hüüumärki.