SciFi

Düüni-triloogia kolmas raamat ilmub kirjastuse "Varrak" toimetusel F-sarjas. Tõlkinud Juhan Habicht.

Koopa kaljupõrandat katvale paksule vaibale ilmus valgustäpp. Valgusel polnud nähtavat allikat, see oli vaid hõõgus vürtsikiust punutud punasel pinnal. Umbes kahesentimeetrise läbimõõduga täpp eksles küsivalt ringi ? kord piklikum, kord ümaram. Voodi tumerohelise küljeni jõudes hüppas täpp üles, liikus üle voodi pealispinna.

Tegelased:

1. Viktor
2. Eliisa
3. Viktori sõber Henri
4. Frankenstein
5. Olend
6. Rase naine
7.-8. veel kaks olendit

Seitse minutit. Või umbes nii, minut siia-sinna, eks pärast selgub. Mika tõstis pöidla, mis tähendab, et ta jooksis lõpuosa korralikult, nii et pigem rohkem kui vähem. Igatahes on seitset minutit juba raske tasa teha. Tuleb lihtsalt kindla peale joosta. Kui ise vigu ei tee, siis pole teistel enam midagi peale hakata.

Ometigi, seitse minutit pole pool tundi, mis lubaks kõike teha. Võõras mets, võõrad lõhnad. Tuleb olla ettevaatlik ja mitte midagi juhuse hooleks jätta.

1.

Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha sõudis aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud.

Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea...

1

Kõik olid sellega nõus, et mu nimi kõlas totralt, iseäranis siis kui keegi põskkoopapõletikus piinleja seda ütlema pidi. Peek. Matide ja Jüride keskel oli maru jama olla sellena, keda kutsuti lihtsalt KUULE SINA TULE SIIA. Ega ma isegi vahest ei vaevunud nimetama kui küsiti. Ütlesin, et vaadaku vajaduse korral raamatust järgi, siis saab kirjapildi ka korraga silme ette. Suurem osa neist vangutas pead ja küsis: ?Armas aeg, aga missugune normaalne vanem paneks oma võsukesele Peek nimeks?? Nad olla näinud küll Porgandit ja Lolli, aga need nimed vähemalt tähendasid midagi.

Kolmandal nädalal lõppes neil toit, mõni päev hiljem joogivesi ning edasi tuli minna üle surnud lauskmaa, mida kastis õlijas punane vihm. Nendesuguseid oli sellel ajal palju ja mõnikord mindi lausa kogukondadena; nii läksid ka nemad, ehkki lõid teistest viimaks lahku. Neid oli kaks: morn longusõlgne mees ja nooruke tõmmu poiss, kelle kõnnak oli väsimusest kange.

See olin mina. Sündinud kaksteist aastat tagasi enneaegsena, väntsutatuna, alalõpmata näljast karjuvana, elujanusena. Rotina sitke, rabelev, suurte süüdistavate silmadega mina.

Mina, Jakob.

Garethil on neli last ja pulkputukas. Kolm last kirjutavad juba ka, aga neljas veel ei oska. Ulmelugude kirjutamiseks on tal abiks sagedane teejoomine ja naine, kes tuletab talle meelde, et iga päev tuleks midagi kirjutada. Seni on tema lugusid ilmunud seitsmeteistkümnes keeles, viimati ilmus “Numbreid lugedes” märtsikuu viimasel päeval serbia keeles.

Tema tegemistest saab lähemalt teada aadressilt

http://www.garethdjones.co.uk/

Tõlkinud Juhan Habicht

Valus algus

Louis Bertrand Shalako elab Kanadas. Õppis Sarnias, Lambtoni kolledis raadio- ja teleajakirjandust. Olulisem on aga see, et kodune kasvatus õpetas ta korralikult ratsutama, korralikult püssi laskma ja alati tõtt rääkima. Armastab jalgrattaga sõita, ujuda ja häid raamatuid lugeda. Elab koos eaka, Parkinsoni tõbe põdeva isaga vanas bangalos, mis on täis raamatuid, kasse ja lennukimudeleid. Louis peab suureks vedamiseks, et tal tekkis võimalus palgatööst loobuda ja oma aeg kirjutamisele pühendada.

Tõlkinud Juhan Habicht