SciFi

Idee

Lubatud kahe kuu asemel sai Larseni üksus puhata vaid paar nädalat – siis käskis M-Sektori operatiivosakonna ülem kaugluure meeskonnal kiiresti oma kabinetti ilmuda. Ïeff uuris silmnähtavalt rahulolematuid mehi, pakkus istet ja alustas:

„Ma ei näe ühtegi rõõmsat nägu. Milles küsimus?”

„Eks ikka selles erakorralises väljakutses,” vastas Larsen.

„Oleme viimasest raskest reisist kaunikesti väsinud, inimese tunne hakkab alles kontidesse tulema, aga sinul on meid juba jälle vaja.”

Unenäod võivad olla eriti pahaendelised. Ega asjale kasuks ei tule, kui reaalsusgi kohati süngeid ootusi põhjustab.

Aragil oli just selline hetk. Pole just lihtne põhjendada, miks arvutuskeskuse koridorid peaks kellelegi meenutama hargnevaid koopaid. Ta juurdles selle üle, ajades oma kleenukest keha sirgu, pilk klaasuksel. Tegelikult oli tihti kühmus käiv kontoriametnik üsna pikk. Midagi oli selle pikkusega lahti: praegugi, sõpra oodates, tundis ta, et nii pikal mehel peaks jõudu olema. Et teda on kuidagi reedetud sellega, et ta lihased on nõrgad ja roided naha all näha.

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.

Plõks.

Plõks.

Plõks.

Ma jälgisin, kuidas ta jalutuskepi najale toetudes mööda sillutist eemale lonkas, lihtsalt jälgisin. Ei võtnud veel midagi ette, sest tegelikult oli alles õhtu number kolm ja mul piisas endale vaid üht sõna meelde tuletada, et kogu oma entusiasm matta. Kokkusattumusteplejaad.

Täpselt niimoodi olid nad lõpuks naisega kokku leppinud. Detsembri 23. õhtul läheb ta mägedesse oma pisikest majakest ette valmistama, et naine ja tütar saaksid 24. õhtul järgi sõita. Nad olid juba eelmisel aastal plaaninud, et korra võiks ka päris talvel mõned päevad mägedes veeta, et perega mõnikord lihtsalt omaette olla. Kuid selleks oli vaja toad enne soojaks kütta, natuke koristada ja magamistoa aken ära parandada, mille nende tütar suve lõpus kogemata harjavarrega puruks lõi.

See oli nõme. Nii lõpmata nõme!

Ma ei olnud väga kaugel sellest, et klõpsata maha tolle kümme korda neetud automaadi kaitseriiv ja anda oma kaaslaste pihta üks mõnus pikk valang... Aga mis edasi? Mis edasi oleks saanud? Nojah, endale viimane kuul pähe lasta... Ent selleks ma veel valmis ei olnudki ja see mu kaaslased päästis.

„See peab kusagil siin olema...” Talle teraselt otsa vaadates taipasin, et vana sõber ja klassivend Uku on nutu äärel. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis tavaliselt ikka läheb...

Morten istus baaripuki otsas ja rüüpas õlut. See ei olnud ei Originaal, Alekokk ega Pulss - see oli lihtsalt õlu! Petlikult maheda maitsega ja kadakatestki kangem. Erinevalt kõrgestisündinud linnaõlledest kargasid kohalikust rüüpest võetud sõõmud kohe kupli alla sumisema ja seda veel enne kui esimene kann poole peale sai. Letitagusel riiulil seisid ka peenemate napside pudelid, aga need olid mõeldud pigem silmailuks kui allavõtmiseks. Üks õige saarlane ei joo magusat viina. Õige saarlane joob õlut.

On selliseid kohti, kus sageli õnnetusi juhtub, kuigi pealtnäha pole paigas iseenesest mitte midagi ohtlikku.

On ju küll teekäänakuid, mille kurikuulsuse põhjuseks on lihtsalt mõni vaadetvarjav võsatukk; on talukohti, mille hooned põlevad sagedamini kui mujal, kuid sellegi põhjus võib olla üsna argine ja inimestes kinni. On kurje kaldaid jõgedes-järvedes, kuid ikka on seal mõni voolu- või neelukoht, andes ettevaatlikkusele maise põhjuse.

1.

Kõigepealt oli see vaateaken.

Kõrge, kuid kitsas tolmune vitriin, mille taha olid taotluslikult lihtsale laudadest kokkulöödud alusele sätitud tolmunud köidete virnad.

I Eessõna

Olen ajaloolane. Kõlaks justkui elukutse, aga tegelikult on see diagnoos. Põhiliseks sümptomiks on haiglane huvi möödaniku suhtes, mis väljendub kogumismaaniana, suulise pärimuse eelistamisena kõigi muude jututeemade asemel või soovina veeta suurem osa oma elust kolletanud makulatuuris tuhnides.