SciFi

«Nõiutud toobi» baarimees nägi selle koha jaoks liiga hea välja. Baarikülastajate juurde tulen ma veel tagasi, aga baarimees oli nendega võrreldes liig jahe oma nooruslikkuse säilitanud näo ja vuntsidega, mis tekitasid küsimusi ta leti varjus olevate püksisäärte laiuse kohta. Muidugi võisid antud oletused ekslikud olla -ja noore näo illusiooni sai tekitada ajutise maagia abil.

Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse.

Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga lähedalt vaadata.

Astrid uuris end halastamatult.

Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984. aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks. Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas, et marssal -- ja see peab olema marssal de Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja musketäride valve all.

Terve Tallinn mattus lumme. Mitte keegi polnud märganud selle tulekut, kuid ometi, see oli kohal. Tuhanded, miljonid jääkristallid, olles ühinenud sala-pärases paaritamisrituaalis, tantsisklesid mänglevalt vinguvas põhjatuules. Üksikud kõledad puud haarasid otse lennult iga väiksemagi helbe ja riietasid end piduehteisse. See oli süütuse maagiline puhtus, mille järgi kogu linn igat-ses. Lumi vaid palsameeris lahtised haavad, kuid paranemine oli nüüdseks juba välistatud.

Pühendatud Margusele, suurimale sõbrale ja parimale skeptik-realistist liitlasele, keda leida võib.

I peatükk

Kõik kohalviibijad käisid kordamööda kuninga krooni kallal, kivikesed käes. Kardinal kahtles, katsudes kaelas kõlkuvat Kristuse kuju. Kuningas Gotthard, kroon käes, kõõritas kardinali kurjalt. Kardinal kõhkles, kuid kõndis kuningani, kergitas kämbla, kukutades kivist kuulikese krooni.

«Kõik,» kinnitas kuningas. «Kohe kontrollime.»

Kuningas keeras krooni kummuli. Kuulikesed kõrisesid kenasti, kui kukkusid kullast kandikule. Kõik kummardusid kandiku kohale.

[

(Üheksas osa: Ja saamegi teada, kust võttis Ubakivi sõnumeid. Valitakse linnapea ning raekojast leitakse imetabaseid asju.)

On olemas lõputult palju õpetusi, mida algajatele autoritele jagatakse. Paraku jääb vahel mulje, et needsinased algajad pole neid leidnud -- või pole tahtnudki leida. Mul pole vähimatki kavatsust miskit kirjandusõpetuse algkursust korraldada. Lihtsalt juhuks, kui mõni «Algernoni» võimalikest autoritest tõepoolest ei peaks alljärgnevaga kursis olema...

Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätanud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest koju ruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast elu kinnisest helendava esiküljega purgist.

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte midagi...»

Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule. Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald naeratas.