SciFi

Relvapoe luitunud-rohelise ukse tolmusel klaasil rippus rohke kärbsemustaga ülekoormatud silt ?Avatakse reedel". Tänaval seisev kühmus kogu silmitses tigedalt koltunud paberit ning vandus endamisi. Ta oli juba kahel eelneval reedel sama kaupluse ees seisnud, kaaslasteks kõle tuul ning üksildus. Esimesel korral oli ta mõne aja pärast lihtsalt loobunud ja minema kõndinud, sest sarnaseid poode leidus linnas küllaga. Teisel korral passis ta kangekaelselt mitu tundi kinnise ukse taga, kuna see oli tema viimane võimalus mingit relva hankida.

Ühel ilusal päikesepaistelisel pärastlõunal istus linna keskel rohetava pargi pingile üks täiesti tavaline noormees.

Tõlkinud Sash Uusjärv

Üksik valgusfookus, kaduvväike hõõguv elukübe oli nende püüdluste eesmärk. Soov taasluua säde, millest kõik alguse sai. Mõned küsisid miks, mõned rääksid hukatusest, teised jälle needusest. Paljud arvasid, et nad mängivad Jumalat, veel enamad aga, et nad on teaduse uusi aluseid sepistavad pioneerid. Midagi kvantide taga, kuid alati on aparaatides kotermann sees.

21. sajandi oli lõppemas ning kõik tsiviliseeritud inimesed valmistusid uut sajandit vastu võtma. Selleks kõvasti ressursse kulutades püüti eirata seika, et kogu maailmamajandust tabanud üksteisele järgnenud krahhid olid peaaegu kogu ühiskonna tagasi kiviaega virutanud. Suurenenud tuumaenergia kasutamine oli põhjustanud suuri hävitustöid, milles hukkus 89% olemasolevaist looma- ja linnuliikidest. Ainult skorpionid ja prussakad elasid kõbusalt edasi.

Oli pime ja tuhanded tähesilmad kumasid mustas taevaaugus ning pilgutasid irvitavalt silma. Suur ja haiglaselt kollakas, turske näoga Kuu vaatas tülpinult alla uinunud maale, valades kõrged kuuseladvad üle kareda looriga ja tungides kohati läbi tihedate okste puude vahel vingerdavale porisele teele...

Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi.

‘Käib küll.’

Vöör valges vahus, lõikas laev läbi laineselja.

Pikne lasi noole ja Ukko müristas poja kiituseks vasaraga taevavõlvi. Tihe vihm piitsutas vee mullitama, seitse sülda kõrged lained kerkisid kui künkad ja langesid taas, kui nende vennad tuule tõukel peale surusid. Taevas oli madal ja raudne kui pajakaas. Meri kees oma soolaste tuultega sängis.

Karujala küla oli üks võimsamaid oma kihelkonnas. Talud olid suured ja lapsi rohkesti. Küla servas elas sepp Olleko, kelle kätetöö oli kõrgelt hinnatud nii siin mail kui ka teisel pool Suurt lahte. Hommikul oligi kohale jõudnud kaupmees soomlaste rahva seast, keda kutsuti Hidaseks. Ega Hidanen nii suur kaupmees polnudki – jäi teine oma pealikule võlgu ja tegi ohtlike reisidega oma võlga tasa. Tookord oli tal raha peitnud püksi – enne reisi oli ta endale lubanud, et ilma odadeta ta pealiku ette tagasi ei lähe.

Vaatasin kella. Aastavahetuseni oli jäänud pisut vähem kui kümme minutit. Koukisin kilekotist välja shampanjapudeli ning asusin korki ümbritsevat fooliumi harutama.

”Nonii, Jüri!," ütlesin rooli taga istuvale sõbrale, kes lösutas, hõlmad laiali, sõidusooja dzhiibi juhiistmel.

”Kohe teeme väikese paugu ning võtame Reinuga sinu sünnipäeva ja selle ilusa ümmarguse aasta, aasta 2000 terviseks…”

Jüri, kes oli lisaks kõigele muule ka tänane sünnipäevalaps, naeratas ujedalt ning vaatas mõne hetke tähelepanelikult pealt, kui ma pudeli korki sulgevat traati lahti keerasin.

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud.

[Tallinn, 1984]