SciFi

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ]

Koletis lösutas keset purustatud kööki ja koukis mõtlikul ilmel hammaste vahelt liharäbalaid. Ta oli jalad läbi purustatud seina välja sirutanud ja kõlgutas neid nüüd üle põranda ääre. Cathy istus kokkukägardatud külmkapi kõrval ja tihkus nutta.

«Anna andeks, et ma su ema ära sõin,» röhatas Koletis. «Aga ma olin tõesti jube näljane ja pealegi, sa ju ise lubasid...»

Cathy luristas ninaga.

I

Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud. Ausõna ei oleks.

I

Istun mina, joon õlut, mõtlen elu üle järele -- ja keegi koputab. Selline väike vanamees, sigaret kõrva taga. Mis sa oskad kosta. Viskas käe pihku:

«Göran Peterson, «Imelistest lugudest»».

«Ei noh, tere-tere, soovite ehk klaasi õlut, astuge edasi, pange mantel sinna, võtke istet, millega olen teie külastuse ära teeninud?»

I

Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha libises aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud.

«Tere õhtust. Minu nimi on Calda Bealne ja tänane uudisteprogramm alustab. Kõigepealt käsitleme oma saates viimastel päevadel üha enam kõlapinda leidnud teemat. Nimelt avaldati kaks päeva tagasi Jumaliku Pressibüroo ametlik teade peatselt saabuva maailmalõpu kohta. Kordame nüüd seda veel televaatajale meeldetuletuseks.»

Jumalik Pressibüroo 17 734 459 002. a. P.S.P.

LUGUPEETUD INIMKOND

Mic sõitis järjekordset tuuri mööda linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja lõhki nagu Mic.

Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see.

Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus!

Praeguseks peaks juba olema avaldatud 5 teost, mis laekusid 1. maiks ning mida toimetus otsustas avaldada. Aprilli jooksul laekus «Algernonile» ka kaks kaastööd, mis jäävad jutuna avaldamata. Siinkohal võtab toimetus endale vabaduse avaldada ühe neist koos kommentaaridega artikli vormis, kuna selles esinevad vead on suuremale osale vähekogenud autorite töödest äärmiselt omased. Õpetliku näitega tutvumist soovitame soojalt igale algajale autorile.

Konkreetse autori nimi jääb saladuseks, ka on toimetus arvamisel, et antud tööd ei ole võimalik ümbertegemisega oluliselt parandada.

Robotdetektiiv Monday, sõpradele ka Rafael Big D Mondy, istus kulunud plastiktoolil, kulunud välimusega mister Bodmani nurgakõrtsis ja kulus. Mister Bodman koos kahe päevinäinud saakloomaga vahtisid teda nagu mingit ülelinnalist tõmbenumbrit. Puhus liiga külm tõmbetuul.

Tumedate sirgete juustega naine raputas õrnalt voodis lebavat meest, kes kohe ka silmad avas ning hetke ärritunult ringi vaatas. Siis venis lõbus muie mehe näole ning ta kahmas naisel käest kinni ja tiris ta voodisse. Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma ja vaikisid samas. Keegi koputas nende korteri uksele.

MeYu süsteem, Ge, põhjapolaarala, Gadilamaa.

Li nägi silme ees helendust. Ta oli kartnud surma, sest polaaröö oli neelanud rohtlakatte ka enne teda. Iga õhtu võis olla viimane, Ge talv ei tundnud halastust. Kas see oli lõpuks käes?

Kõik oli harjumuspärane: hingeõhk otsis teed lumevaiba pinnale, saledad jalad olid külmast kanged. Aga kummaliselt valge ja vaikne oli. Alati oli vihisenud tuisk ja allpool silmapiiri hõljuv MeYu andis keskpäeval vaid kerget hämarust läbi pilvevaiba.