SciFi

1.

Hiiglaslik liinilaev lähenes majesteetlikult planeedi soojas kumas kümblevale orbitaalkompleksile, mis laisalt valguse ja varju piiril uneles. Laserkiirtest kantud optiliste ja digitaalsete koodide read sööstsid läbi tühjuse, koordineerides kahe gigandi kohtumist.

Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning sõelale jäi üsna vähe.

Kõndisin nukralt läbi öö, tormi ja lompide. Linna kuma mu selja taga oli juba kadumas. Aeg-ajalt kihutas must mööda mõni üksik auto. Need pritsisid mu peale külma novembrikuist loiguvett. Tuul undas telefonitraatides, tuues kohale üha uusi pilvi ja üha uut vihma.

Autode üle võisin vaid rõõmustada. Nende tulede valgel sain heita pilgu kellale. Nii loendasin minuteid, mis jäänud viimase bussini.

Linnas oleks ehk olnud mõni soojem koht, kus saanuks ka midagi hamba alla. Raha aga ei olnud. Oli vaid bussipileti jagu.

Käesolev jutt ei ole mõeldud lastele. Mul oleks tõesti hea meel, kui lapsed selle lugemata jätaksid.

Ma ei mäleta täpselt, oli see reedel või laupäeval, aga tagantjärele ei oma see enam erilist tähtsust. Mäletan vaid, et oli sügis. Lehed langesid ja ilm oli ilus. Lebasin rohus ja vahtisin pilvi. Linnud ja rohutirtsud laulsid hümni. Oli selline amoraalne tunne -- mina lahkun, aga teised jäävad. Jah, naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust, et pean jääma, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma! Võibolla selles ongi kogu probleem! See on vaid tagantjärele tarkus.

Logisevad kruvid

«Micky, Micky, mida kuradit sa seal jälle solberdad?» Professor Mecate vangutas etteheitvalt pead, jälgides, kuidas Mick Taylor voolikute abil tosinast pudelist erinevat karva vedelikke mikserisse kokku lasi, segamini segas, maitses, pead raputas ja veel üht-teist lisas. Tal olid kõrvaklapid peas ja ilmselt oli muusika nii valjuks keeratud, et Mecatel ei õnnestunud endale tähelepanu tõmmata. Lõpuks tõstis Mick pea, silmas professori tursket šokolaadikarva kogu ja pakkus talle tummalt tulemust maitsta. Too imes paar lonksu.

«Lapsed, sööma!»

See oli emal juba ei-tea-mitmes-kord lapsi kutsuda ja ta oli juba õige kannatamatu.

Kui lapsed -- John, Michael ja Jenny -- joostes tulid, hakkas ema juba kaugelt pahandama: «No kus te nüüd niimoodi hulgute? Lasete mul hääle täiesti ära karjuda. Ja kui mustad te veel olete!»

«Palun vabandust, ema,» hüüdsid lapsed kooris ja astusid nüüd väga pailt mööda jalgrada maja poole.

[

(Kümnes osa: Heinaste fekaalveetorustikus ringlevad mõrvarpuruvanad. Aivar on kuses. Suveöö unenäona saabub Maria, et juhtida päästeoperatsiooni. Tippmarklased ehmatavad rahulikke heinastlasi.)

JÄRGMISED KAKS ÕHTUT kruvisid mu närve veelgi enam pingule ja soov pea ees vette hüpata oleks minust peaaegu võitu saanud.

(järg lühijutule

Ma olen täiesti tavaline inimene ja mu nimi on Sten. Sten Disraeli, kui täpne olla. Ma ei tea isegi päris täpselt, miks ma seda kirja kirjutan. Iga hetkega hakkab järjest selgemaks saama, et lõpp ei saa enam kaugel olla. Eks ma kirjutagi rohkem enda pärast. Kartuses, et aega pole enam palju jäänud, üritan võimalikult lühidalt teha. Olgu, ma hakkan kuskilt pihta.

«Doktor Lannier?» naise külmad sõrmed kompasid ta kätt kui jäised õhupuhangud. «Ma tahtsin teile veel midagi öelda.»

«Muidugi, Vanda. Aga ütle mulle ikka Ester, eks!»

«Ei, doktor Lannier peab ütlema. Tingimata peab doktor ütlema, ma tean.»

«Hästi, olgu siis doktor, Vanda. Saan ma veel midagi sinu heaks teha?»

«Ohjaa, saate küll. Ma tahtsingi teilt paluda... pange uks enne kinni!»