SciFi

Töölt koju jõudsin pool üheksa. See oli olnud tavaline graafikujärgne valve-päev. Ja nagu tavaliselt, oli kõik valesti ja halvasti, sest ma polnud jälle ridagi paberile, see tähendab arvutisse, saanud. Otsustasin, et juba järgmisel kuul lähen direktori juurde ja ütlen välja, mida arvan isiklikult temast, kahekümnenelja-tunni-valvest kui niisugusest ja firmast tervikuna ning pakun välja omapoolsed lahendused. Ehk siis hakkan jälle tööl käima nagu valgele inimesele kohane: kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas.

Spordiajakirjanik pani muidugi kohe kana.

Ega see ülejäänud seltskond suurt paremas seisukorras olnud, tuldud ju ikkagi päälinnast, kontserni peolt ja loll olnud toosinane, kes ürituse käigus priilt jagat alkoholi koonu vahele ei kummutanud. Buss kajas mörinast, luksumisest ja kustunud surnalistide veendunud norinast.

Üks kui teine üritas väheke laulu teha. Edutult.

Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse (mainstream literature) korüfee üksikut ulmeteksti.

Salk veripunaseid, teine määrdundhalle pilvi sööstavad võidu mööda taevalaotust, üksteise eest põigeldes ning mustkunstnikuna kuju muutes; välkude harali puuoksad püüavad neid tabada, ent anduvad seeasemel veel ja veel ühtepõimumisele, kiiresti tekkides ja veel kiiremini kustudes. Tuul on paisunud kiledaks kriiskeks, mis järelejätmatult mu kõrvu kraabib.

ehk
lugulaul sellest, miks Vale-Dmitri ja Maniakkide Tänav ulmelisi uudisjutte kirjutama hakkasid

«Ähhähähäh!»
«Hm, möki, möki.»
«Ääööüü.»

/Vale-Dmitri,C.Vedru ja T.Prii häälitsused
SaaSTa bändiproovidel/

I

Kõigepealt oli see kiri.

Kahvatu kild kuud valgustas tüdruku irvel nägu. Kuuvalgus moondas selle veelgi ebamaisemaks, tehes koolnupilgust kummaliselt raevunud olevuse. Tüdruk ise lebas ehitusplatsil tellingute vahel, liikumatult, tegemata vähimatki hingetõmmet. Õigupoolest polekski ta justkui surnud olnud, see ebamaiselt jõle nägu oli just täis kohutavat elu, hoolimata sellest, et ükski lihas näos ei liikunud, justkui oleks liikuv figuur jäädvustatud pildile. Hoolimata kõigest oli tüdruk surnud, nii elutu, kui vähegi sai.

Vastseliina alevikust veidi ida pool asus Vastseliina küla. Sinna ehitasid sakslased kunagi oma kantsi, paksude punastest kividest müüridega tugeva linnuse. See valvas nende maade idapiiri, olles viimaseks Eestimaa nurgaks.

Ja tõesti, piir oli kohe selle kantsi külje all. Mööda punasekivises orus voolavat Piusa jõge jooksis see ja üle põlluse maariba Vastseliina lähedal, mis kunagi Vahtseliina küla nime kandis. Siis kadus see lõunasse, Pedeli jõe oru soodesse ja metsadese, kus ilmasõja järel redutas viimane metsavend.

[

(Seitsmes osa: Kohtun konna, admiral Pitka ja linna-isaga. Mark näeb mahajäetud Kuivaste lennuväljal jubedusi.)

SAMA KONN OOTAS MIND telefonikeskjaama trepil ülejärgmise päeva hilisõhtul. Keskjaama seinal on Heinaste ainus kaarditaksofon. Olin tõstnud kuulari kõrva äärde, kui konn kargas volksaki-volksaki astmeidpidi alla ja tuli päris jalge ligi, jäädes mind nõudlikult jõllitama.

Kükitasin ja küsisin: «Mis sa tahad?»

Lõpuks ometi hakkasid paistma bensiinijaama tuled. Andra ohkas kergendunult ja heitis silmanurgast kiire pilgu näidikule, mis juba mõnda aega punases alas tiksus. Osuti oli peaaegu põhjas. Oli ka viimane aeg!

Ta oli ise samuti parasjagu väsinud, sest selja taga oli üle kuue tunni sõitu ja sellest tervelt neli tundi kottpimedat käänulist maanteed, kus ei leidunud ühtegi bensujaama, rääkimata siis baarist või muust toidukohast, kus vägisi pealetükkivat und kange kohviga eemale ehmatada.