SciFi

Malin elas igivanas laanes, mis ulatus ühest servast kauge kaljumäeahelikuni ning teisest mereni, mis oligi maailma äär. Mägedest alguse saanud jõed ruttasid läbi laane ning suubusid lõpuks laiade ja laiskadena merre. Tihti ulpis jões mõni kuldkollaseks lootsikuks kuivanud puuleht, mis kangekaelselt keeldus põhja vajumast ning jõemudaks settimast, vaid seilas uljalt otse avamerele. Mis lehest seal edasi sai, ei teadnud keegi.

(Katkend romaanist «Labirint otrazheni»)

00

Tahaks sulgeda silmad. See on normaalne. Värviline kaleidoskoop, sähvatused, helkiv tähepööris -- ilus, ent ma tean, mis peitub selle ilu taga.

Sügavik. Seda nimetatakse «deep», kuid emakeeles kõlab õigemini. Ilus silt muutub hoiatuseks. Sügavik! Siin on haid ja kaheksajalad. Siin on vaikne -- ja sind rõhub, rõhub, rõhub lõputu ruum, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

Estrada
41. Ardaman; kell 20.04

Kui kosmoselaev rahulikult läbi atmosfääri murdis, oli jahiärevus minus juba võimust võtmas.

Närviliselt kruttisin oma relva võimsusregulaatorit ja kujutasin juba ette järgnevaid adrenaliini täis hetki. Sellest retkest tõotas tulla põnevam kui kõikidest eelmistest kokku.

Eelmise jahindusalmanahhi andmetel oli Piranjumi tähesüsteemi 4 planeeti asustavate tableedide intelligentsustase ja tehnoloogiline areng harukordselt kõrge.

[

(Kolmas osa: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga. Lüüakse käed.)

VON SCHUMACHERI KIIVRI leidis Mark suvisel jalgrattamatkal, milleks Heinaste ümbrus on kui loodud. Kiiver vedeles Rebase talu aida pööningul vakkade, riideräbalate, tattninalampide, rebenenud reformvoodite ja muu säärase kraami keskel, mida aastakümnete jooksul majapidamises ikka üle jääb ning mida hing ei raatsi ära visata.

[

«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu lauda. «Vampiire seda enam.»

Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta järelikult tuhkagi.

«Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes neile õlut tõi.

Annele tänuks nõiduslike õhtute eest

Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis müüride ümber tumesinised loorid ja süütas väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad kogenud õukondlased.

Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega oleks tahtnudki mõista.

Sfinks virgus ja ringutas mõnuga. Ruugest liivakivist kest ta ümber pragunes ja pudenes koost. Uhke ja säravana vaatas ta ringi.

Kuid mida ta nägi! Linnad olid kadunud, kuivanud kanalid liivast umbes. Kõikjal laiutas punane kõrb, vaid paar püramiidi meenutasid kunagist ülevust. Kuhu oli kadunud ta rahvas, kuldsete silmadega marslased, keda ta oli armastanud ja kaitsnud? Kus olid linnade pitsilised tornid, kus templid ja paleed? Kadunud!