SciFi

Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku.

Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis?

Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada.

Ühel varajasel sügispäeval, kui Mira jälle kööki astus, märkas ta, et külmkapi uks oli kahtlaselt irvakil. Alguses ei märganud Mira midagi erilist selle juures ning pani süü kassi arvele, kuid pilgu uuesti üle kraami libistades tundus, et midagi on nagu puudu. Midagi, mis oli kindlasti külmkapis margariini kõrval seisnud, kui Mira hommikusööki lõpetas. «Moos on läinud!» plahvatas tüdrukul järsku tõde kogu oma õuduses silmade ette. «Õunamoos, kodunt saadetud õunamoos, viimane purk. Oh, mis juhtus, mis küll toimunud on?»

Vabasta närvid ja sure
Elu tõkkeks hirm liiga tume

Uks sulgus viimse matuselise järel. Lucia jäi tooli seljatoest kinni hoides seisma, oskamata tükk aega enesega midagi peale hakata. Korraga ei suutnud ta enam seda tühjust taluda, langes rinnuli köögilauale ning puhkes ohjeldamatult nutma.

«Ja nüüd lapsed -- voodisse!»

Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast:

«Björn, Anna -- öelge oma nõbudele head ööd ja -- magama!»

Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas.

Hei, köieltantsija!
Ära alla vaata sa!

Mahe tuulehoog liigutab räbaldunud pitskardinat, tuues endaga külma ja soolakat merehõngu. Lae ja seina vahelisel nurgal mängleb tänavalaternast heidetud valgus otsides pidevalt uusi vorme samas leides juba kadunuid. Juhuslikud vihmapiisad tabavad katusepleki mõlkis pinda moodustades õõnsalt kumisevaid rütme. Nendele fooniks kostub ühtlane vee plaksumine vastu emailkausi põhja.

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke'ile.

«Lähetuse kommodoor, minu juurde!» emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, erinevate ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa.

«See oled sina,» ütles Mandar mult pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud.

Jah? Mis! Oh-ho-ho. No ei! Kena väike ilus puu. Aga miks nii pikk? Üks, kaks, kolmkümmend meetrit. Ahjaa. Ma pidin midagi tegema. Mida? Ei või olla!? Kas tõesti edasi minema? Või tagasi? Aga miks? Ja kus on edasi? Ah et teisel pool kui tagasi? Noh, ma lihtsalt lähen... Parem jalg ette, vasak järele. A, B, C, D. Vasak -- A, parem -- B. Ja nii edasi. Võib-olla. Mida me seal näeme? Kes meie? Ma mõtlesin sind, sa idioot! Seal on väike kutsa. Kutsume kutsa siia!

«Kutsa, tule siia! Tule, tule. Tubli kutsa! Tubli!»

Mööduja! Seisatu hetkeks ja mõtle,
et meie olime kord sellised nagu oled Sina;
ning et Sina saad kord selliseks, nagu oleme meie.
(umbkaudne tekst ühelt eesti hauakivilt)

Pedro Vaabel peatas keset teeristi auto ning lappas vandudes närunevat sasipuntras kaarti. Ta ei tundnud siinset kanti põrmugi. Õigupoolest oli kogu Iru korstnast itta jääv ala talle tundmatu maa ning Virumaa lõunakant suisa thulelik. Kaardilugejata Pedro oli üritanud teejärge ajada roolirattal, ühe silmaga sõidusihti kiigates, ent teravservsed maanteeaugud nõudsid kogu tähelepanu.

Kunagi elanud headele eestlastele, kellest me pole midagi kuulnud.

Mark sai oma asjad Tallinnas korda veidi enne üheksat ning jõudis veel üheksasele bussile. Ta istus teise istmeritta, tõmbas mantlihõlmad koomale, toetas end toolileenile ja sulges silmad, kui mootor mürisema lõi. Ta sulges silmad ja kujutles, et istub Helsinki-Zürichi lennukis, mis kihutab raskelt õhuaukudes rappudes üle lugematute külade ja kirikutornide.

Tegevustik oli juba ammugi, kohe päris mitu sajandit (no hea küll, kaks tegelikult) tagasi tassitud kaugest ja suviti vastikult palavast Transilvaaniast siia Eestimaa pinna peale. Olgugi, et suviti on siin ööd valgemad, siis talv seevastu hulga pikem, pimedam ja vastikum. Ja meie tegevustiku peategelasele, Eriliselt Wastikule ja Were- ning Muude Inimsaaduste Tarbijale Draculale oli see loomulikult vägagi meelt mööda. Kuid see oli ammu, see oli minevikus, see oli siis, kui... nojah. Kätte oli jõudnud sajandilõpu karm argipäev.

***