SciFi

Pühendatud TS-le.
Ise teab,
mille eest.

Tegelikult on tegu avalooga jutustusele mõneti samas tundub (mulle vähemalt), et lõik on ka iseeneses midagi juttumeenutavat. Tasub vaadata ka lehekülge http://bronti.ms.ut.ee/mart/raamat/mf.htm, kus taustmaterjal (küll minupoolse sekkumiseta) üles on pandud.

«Ema, meie maja peal on koletis.»

Thelma tõstis imestunult pilgu. Viimasel ajal oli Cathy tõeliselt kummaliseks muutunud. Ta näis pidevalt viibivat mingisuguses omaette maailmas, kuhu teistel inimestel sissepääs puudus. Eriti täiskasvanutel.

«Kas sa kuuled mind, ema?» Cathy häälde olid tekkinud pahameelenoodid.

«Kuulen, kuulen,» vastas Thelma väsinult. «Ja mis see koletis siis seal katusel ka teeb?»

«Ära ole rumal,» riidles Cathy. «Koletis ei saakski katusel elada. Tal on seal liiga kitsas. Ja igav. Koletis elab pilve sees.»

[ Loe ka Marek Simpsoni samanimelist juttu. ]

Alex seisis kolmanda dimensiooni virtuaalse taseme seitsmendal astmel. Ta oli kutsele vastanud. Ta oli valmis võitlema. Läbi maailmakõiksuse paiskusid ootajani kodeeritud Sõnad.

~SÕDUR / ALEX II~
~LAHINGUVÄLI / PLANEET TWORH / PIMEDUSE PALEE~
~MISSIOON / LEIDA / NING / VABASTADA KUNINGATÜTAR~
~ERALDATUD AEG / KAHEKSA / JA / POOL NANOÜHIKUT~
~ÕIGUS TAPPA KÕIK / KES SIND TAKISTAVAD~
~VANGE MITTE VÕTTA~

«Ei, aga siiski, mu armas Hutchinson,» sõnas McMoran süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et saavutades surematuse minetab inimene inimlikkuse. Olen nõus, et kõik humaansed mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et rääkides tundmatust fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia nii?»

Kogu öö nad kolistavad
Oma raskel sammul;
Tunnen hirmuvärinaid
Kössitades sängil.
Nad soputavad tiibu
Katuse kõrgel viilul,
Mis väriseb ja põrub
nende sõrasammul.

Justin Geoffrey
«Muistselt Maalt»

Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest.

Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures, nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi pisiasju märkama.

15.05 Minu uues korteris kummitab. Kui nad mul magada laseks, siis see mind ehk ei häirikski. Paistab aga, et tondid ei hooli üldse sellest, kas mul on seljataga raske tööpäev või ei. Eile käisin igas oma korteri nurgas ja palvetasin piiblil. Saatana teenrid on aga vägevad. Tuleb vist appi võtta põhjalikumad abinõud. Juba homme kutsun ekstrasensi.

(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie kinnisvaraäri.)

HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi vältel võid tunnetada hetke.

Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked -- seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud.

«Sellest ajast saadik olen ma puhanud, rahus ja õnnes, perekonna ning sõprade seltsis.» Nii lõpetasin oma jutustuse seitsmendast merereisist, ning pöördusin Hindbadi poole: «Noh, mu sõber, ja mida arvad sa nüüd? Oled sa kunagi kuulnud inimesest, kes oleks minust rohkem kannatanud ja rohkem imelisel kombel surmast pääsenud? Kas mitte ei tohiks ma nüüd tõesti nautida kerget elu, sest olen ma ju selle ära teeninud?»