SciFi

Ta jooksis mööda koridore, mis ühtaegu olid tuttavad ja samas hirmutavalt võõrad. See oli suur ja mitte liiga vana koolimaja, kuid täna, reede õhtul, valitses siin surm.

Algul olid nad Kati ja Kristoga peale tunde mõnusalt garderoobi vestlema jäänud. Nagu ikka, käis jutt õpetajatest ja õppimisest, viimati tehtud kontrolltöödest. Garderoob oli vaatamata oma kivistele võlvidele ja traadist, rauast boksidele võrdlemisi hubane ja meeldivas seltskonnas läks aeg kiiresti.

Ega ma ajamasinat tegelikult tahtnudki. Läksin täikale, et endale uus puskariaparaat muretseda. Vana keeldus uues korteris töötamast. Pime. Pisike kööktuba väikese aknakesega pimedasse põhjapoolsesse sisehoovi, aga see-eest mulle taskukohane. Mitte nagu mu endine korter, kus suured aknad seitsmenda korra pealt otse lõunasse vahivad ja mille eest minu kolme kuu sissetulek tuli lauale laduda.

Elanud kord keegi nõrgemat sorti psühholoogiaga mees. Tal polnud paljut. Ei raha ei väärtpabereid. Suhteliselt problemaatiline oli ta olukord ka söögi vallas. Kõik olekski võinud nii jääda, kuid ühel õnnetul peval tuli Jürkale (mis oli mehe nimeks) pähe sõita Põlvasse. Käia niisama ringi, vaadata inimesi ning tunda ennast hästi -- vot selline oli ta taotlus. Kõik oleks ikkagi hästi olnud, kuid Jürkal puudus nutsakas (loe: raha) Põlva pileti ostmiseks. Seega oli ta otsus lihtne: minna tuleb häälega.

ELUL POLE SIHTI
KAS SEDA SIIS ON SURMALGI?
ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI
KUID MÕTET POLE KUMMALGI.

NAD ON ÜKS --
EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB,
TÕDE ON ÜKS!
VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD.

KUI NII...
SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI:
SEGAN KOKKU JA SAAN
SURMELAVA OBJEKTI.

1.

Soolaukad läigahtasid hilissügisese päikese kiirtes, mida see oma viimase suvest allesjäänud jõuga maapinnale saatis. Laugaste vahelt läks võõrale silmale nägematu rada Kivisaarele, küla pühapaika. Heal meelel ei mindud sinna kunagi, isegi mitte pühadel päevadel ja ohverdamisteks. Räägiti, et vaimud on seal inimesele liiga lähedal ja ette vaatamata võib neid kohata. Aga vaimuga kohtumine oli hullem kui surm. Ainult küla nõid käis seal alati, vihmas ja päikeses, suvel ja talvel.

Tähed mustavas öös olid külmvalged, kauged ja elutud. Kõrvukriipiv vaikus laotas end üle maa ning jäine õhk tuimestas liikmeid. Hassun toetas kangestunud selja vastu massiivset kivikamakat, proovides tungida pilguga läbi pimeduse. Silmad valutasid, selg valutas ja hing... Hing oli tundetu. Tühjus.

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast.

Märkus: Pole välistatud, et «Stella Terrenus» paneb aluse pikemale novelliseeriale, kuid esialgu tuleks juttu võtta pigem tervikuna.

12. detsembril 1996 maandus Nõukogude Liidu esimene mehitatud kaugkosmoselaev «Säde 1» planeedil, mis kataloogi oli kantud nimetuse all RKB-1. Aga mida omavahel kutsuti lihtsalt Soloneshnojeks, seda kapten Rodnõi koduasula auks. Planeedi mustjaspruunilt kiltkivist pinnalt tõusis tolmupilvi, mis mässisid hõbedase koonuse enesesse, kerkides kuni kuumusest kergelt pruunikamaks tõmbunud viisnurgani. Tasakesi veeres kosmoselaevast maapinnale väike luurerobot ja hakkas ettevaatlikult ümbrust kombates edasi roomama.

Document1.

Seal ta oligi -- Paulo Coelho «Alkeemik.»

«Pagan,» pomises Mattias Rosenbaum endamisi.

Arvustus ei rääkinud midagi suuremat, kuid sisetunne ütles, et asjalood on räbalad. See oli juba mitmes kord selle aasta jooksul ja kogu see jama hakkas väsitama. Närviliselt libistas ta pilgu üle Postimees Arteri uusi raamatuid tutvustava lehekülje, kuid midagi olulist enam silma ei hakanud. Pahaselt pöördus ta tagasi Coelho raamatu juurde...

«Päris kobe kaanekujundus.»

Kell oli umbes kolm.